Hetkel olen paariks päevaks kolinud maale ning võtsin ka oma läpaka kaasa, aga nett on lihtsalt nii aeglane kui aeglane üldse olla saab. Läpaka võtsin just selle mõttega kaasa, et kirjutada oma jooksust reedel, kuid ma pole kindel kas ma üldse postitada seda saan, sest ma ei väsi kordamast kui aeglane see internet on. Aga eks ma üritan:)
Kui keegi paluks mul Rakvere ööjooksu ühe sõnaga iseloomustada, siis oleks see imeline. Nüüd siis lähemalt. Startisime Tallinnast kella 5 paiku. Kuigi start oli alles kell 21.30, siis hakkasid Mõmmijooksud ehk lastejooksud juba kell 18.30
Kahjuks, mina Mõmmijooksudel osaleda ei saa:D sest vanust liiga palju, aga see eest kvalifitseerub Matu sinna, kes on 10. aastane. Alates esmaspäevast olin ma oma varbakesi hoidnud ning neid ravinud, lootes, et nad mulle reedel tüli ei valmista. Isegi vanaemaj uures käisin mitu korda imelambiga oma varbaid ravimas. Õnneks tasus kõik ära ning võin juba etteruttates öelda, et varbad jooksu ajal ei teinud mitte ühtegi piuksu:)
Aga sõit Rakverre oli suhteliselt piinarikas. Inimesed võivad promoda seda Porchet, aga minu jaoks pole see auto üldse mugav. Just Maidu autoga sõites Rakverre tekkisid mul suured valud paremas jalas, võtsin kiiresti kaks valguvaigistit, lootes et annab järele. Valu vastu aitas ainult püstiseismine:D Asi paranes siis kui Rakverre jõudsin, sirutamine polnud kunagi nii palju rõõmu valmistanud. Pärast auto parkimist läksime kohe Mõmmijooksudele ning mina võtsin veel stardimaterjalid välja. Natuke oli Matu stardini aega. Ilm oli ka ülimalt kahtlane, mõmmijooksude ajal tibutas natuke ning kartsin, et mu suurim hirm saab teoks- minu jooksu ajal on kõva tuul ning vihm.
Igatahes, Mait pani poja kohale ning jagas nippe, kuidas vastaseid võita. Matu vanuseklassi lastel oli vaja joosta 2x450m ringi ehk kokku 900 m, mis on ju pea kilomeeter. Matu jaoks oli see minu arust üks pikemaid distantse, kus ta võistelnud oli. Ta oli just saanud uued jooksutossud ka ning näis, et võit on tulemas koju. Stardipauk antud ning Matu läks kohe esimeseks. 10. aastase kohta jookseb ta tõesti hästi. Üks noormees jooksis jänest ning Matu oli kohe tema kannul. Esimese ringi lõpus oli Matu ikka esimene, kuid näost oli sära läinud. Tundus, et ta võistleb jänesega mitte teiste võistlejatega. Kartsin, et ta on end juba esimese ringi järel kinni jooksnud. Teisele ringile minnes oli ta ikka esimene. Nii, nüüd kihutas meist mööda jänes ja kurvi pealt nägime Matut. Ikka esimene....aga......nüüd, viimasel sirgel, ei jõudnud ta isegi taha vaadata, kui temast kihutas mööda üks tüdruk ning siis veel üks poiss. Lõpuspurt missugune neil! Matu oli saanud kolmanda koha. Ta oli ülitubli, tegi teistele tempot ning kõige suurema töö ka, olles ju esimene. Tuuleblokk missugune. Õnneks ei tundund ta väga pettuvat olevat. Seletasime talle ilusti, et teinekord ikka tuleb natuke õlataha ka vaadata ja lõpuspurt on tähtis. Kõik lõpetanud said auhinnad, mis sisaldasid limonaadi, lendavat taldriku, värvipliiatseid ning ülimaitsvat muffinit. Lastejooksud lõppenud, oli aeg meil Maiduga puhkama hakata. Ausalt öeldes sellest välja midagi ei tulnud, juba suur ärevus oli juba sisse pugenud. Mait palus mul ka enda stardimaterjali välja võtta ning seda ma läksingi tegema ning siis riideid ka vahetama. Kotti vaadates avastasin, et olin oma kostüümi koju jätnud. Õnneks olin jooksupüksid ikka kaasavõtnud ning särgi sain ööjooksult. Kilejope ja nokatsi olin ka kaasavõtnud, kuid olin suhteliselt otsustusvõimetu kas need panna selga või mitte. Kraade oli kusagil 18, kuid tuult polnud. Kartsin just kõige rohkem, et kui vihma hakkab sadama, siis on ju jopet ja nokatsi vaja. Auto juurde tagasi tulles oli aega kõigest stardini 45 min ning Mait tahtis emale veel näidata rada, kust me jookseme, et saaks lehvitada:D Okei, läksime siis rada avastama, kui seda tegime, tuli juba päike välja ning aina enam olin kindel, et jopet ja mütsi pole vaja. Tegime üsna suure ringi ning näitasime emale ja Matule kus on start. Paljud kogunesid juba stardikoridoridesse, kuigi üle 30 min oli nende stardini aega. Inimesed tegi juba sooja ning aeg oli kätte jõudnud kui meie pidime ka sooja hakkama tegema. Tavaliselt teeme Maiduga väikese ringi, kuid seekord tegime umbes 3km. Kartsin, et väsitan end õigeks jooksuks ära ning soojendusjooksu kiirus tundus olevat ka liiga tempokas. Soojendusjooksu tegin koos jopega, mis oli õige tegu, sest sain aru, et jopet mul küll vaja pole. Ema juurde tagasi jõudes oli meil aega kõigest 10 minutit ning tegimegi pildid ära ning jätsime teistega hüvasti ja seadsime sammud 21,1 km stardikoridori. Rahvast oli meeletult ning tuju oli supper. Meie stardikoridor oli nii täis, et sinna sisse ei saanutki, olime Maiduga väravate taga. Stardis nägime kõiki kõvasi mehi, alustades Roman Frostist ning lõpetades meie oma sotsiaalministri Taavi Rõivasega. Palusin Maidul talle tuule alla teha, kuigi ma polnud üldsegi kursis, kuidas hr. Rõivasel jooksuga suhted on.
Olin enda püksi tahataskusse pannud telefoni ning ühe geeli, mõlema suhtes olin üsna skeptiline. Sest teadsin, et ööjooksul muusikat on, kas mul siis enda oma vaja üldse on? Ostsin just samal päeval endale uued kõrvaklapid ning telefoni kaasa võttu seletasin endale sellega, et kui blokk ees, siis hea laulu ja beat'iga on kergem joosta. Võin juba etteruttavalt öelda, et see oli õige tegu. Geeli kaasavõtmine ei meeldinud mulle sellepärast, et mu tagatasku oli üsna väike ning geel ja telefon tegid selle raskeks, kartsin, et hakkab hõõruma vms..
Kõlas start poolmaratoni distantsile. Kõige vapramad olidki läinud ning 5 minutit hiljem lisandusid meile 10km ja siis omakorda veel 5min hiljem 5km distantsil osalejad. Ergutajaid oli tänavatel palju ning muusikat lasti iga nurga peal. Esimesed kilomeetrid läksid üsna aeglaselt. Paremale poole olid pandud ülesse sildid, mis näitasid mitu km joostud on. Lisaks oli seal kirjas mingi lahe lause. Näiteks 12km peal oli kirjas, et oled pooltšempion ning 16km peal, et ära tagasi vaata, lõvi tuleb. Sellised utsitavad laused, mis tõmbasid niigi suure naeratuse mu näol veelgi suuremaks. 4km peal nägin emagi, kes mind peaaegu ei märganudki, viimasel hetkel sai pilgu mulle peale visatud kui üsna meeleheitlkult oma kätt vibutasin. Juba tuligi esimene joogipunkt, vist 4,5km pärast starti. Võtsin vett ning jooksin edasi.
Nautisin armsaid tänavaid ning rõõmsaid inimesi. Üks oli selge - rada oli lahe. Tõuse peaaegu polnudki, või kui oligi, siis üsna väiksed. Teine mille üle tänulik olin, oli see, et tuult polnud üldse. Tõeline rõõm oli joosta. Tundus, et tempo oli ka õige, raske polnud. Eriti lahe oli see, et iga natukese aja tagant nägime bände mängimas. Kes rokkisid, kes laulsid ning kes räppisid, isegi olid kohal kõhutantsijaid ja ergutustüdrukud. Natuke aega kulgesid 21. ja 10. km distantside jooksjate rada koos. Vaadates tagasi ning seda kohe mitte mõistes sattusin korraga paanikasse kas tõesti olen eksinud, sest ainult siniste(10km) numbrigainimesed jooksevad minu taga. Keerasin pilgu veelkord tagasi ning õnneks nägin veel oma saatusekaaslasi ehk kollase numbriga inimesi jooksmas. Korraga kuulsin,kuidas kaks meest rajaäärest karjusid, et meestele ära teeksin. Mõttes lubasin endale, et viimaseks ei jää ning mõnelegi mehele saab koha kätte näidatud. Korraga märkasin, et olen jooksnud ühe seltskonnaga üsna pikalt koos. Ühe punasepatsiga neiuga ning ühe noormehega. Siis üritas see noormees juttu teha, kommenteerides ühte vanameest, kes pani kusagilt tagant meis pika puuga ette, kusagil 70-80 aastane. Üldiselt mulle meeldib jooksu ajal rääkida, kuid mitte võistluse ajal. See on koht, kus saan energiat kokku hoida. Tulemas oli juba kolmas joogipunkt ning ennem seda sai geeli. Geeli sõin ära ning vee jõin ära. Seoses sellega võtsin tempot kõvasti alla ning see noormees oli ligi 20 meetrit eespool. Ta vaatas tagasi ning oli näha, et ootas mind. Sain siis tempo uuesti üles võetud ja koos edasi joostud. Tegelikult mulle ei meeldi joosta kellegiga võistlusel koos. Juba Maiduga surusin stardis kätt ning soovisin head jooksu, sest ei tahtnud temaga koos joosta. Põhjus siis järgmine - kui ma kellegiga koos jooksen, siis jooksen tema tempo järgi ning see saab mulle ALATI saatuslikuks. Toon kohe kaks näidet. Maiduga jooksime koos Paide-Türi jooksul oktoobris ning Mait tundis, et tal vorm kehva ning jookseb minuga seekord. No polnud tal midagi see vorm kehva. Poole distantsi peal palusin tal lihtsalt ära minna, kuna olin tema ''kehvas'' tempos jooksnud koguaeg ning olin liialdatult öeldud suremas päras 10 km:D Teine näide pärineb lähiajast, kui käisime Kõrvemaal jooksmas. Leppisime jällegi kokku,et jookseme koos. Meie koosjooksu jätkus senikauaks kui ma tal jällegi palusin viisakalt mind ''maha jätta''. Sest läbisime km 5 min. Kõik need Kõrvemaa tõusud ning kiire tempo viis selleni, et olin sunnitud kõndima hakkama ligi km ennem finišit. Esmakordne asi minu jaoks, vähemalt võistlusel.Nüüd järelemõeldes, siis polegi vist temaga koos finišijoont ületanud. Seega, ennetades seda, mis on varem toimund palusin mitte koos joosta. Sama oli selle mehega, ma lihtsalt ei tahtnud, et juhtuks nagu oli juhtund Maiduga. Olime vist ligi 10 km juba koos jooksnud ning kusagil 15 km pani ta minema. Õnneks. Ta ei häirinud mind jutuga vaid oma kohalolekuga, ma ei taha ebaviisakas olla, oleksin võinud vabalt muljetada finišis, kuid mitte jooksu ajal. Igatahes, oli kätte jõudnud juba 15 km. Nägin ühte noormeest paremal pool kõndimas ning kuna endal oli nii hea tunne, siis hüüdsin talle ka, et hakaku jooksma. Vaeseke vastas, et tal on krambid ja ei saa. Kusagil 15 km peal võtsin oma geeli tagataskust ning sõin ära. Alates sellest hakkas mul kõht valutama, mõtlesin tempo vähendamisele, kuid samas oli ju peaaegu supper olemine. 17km avanes ÜLIMALT ilus vaade, rada kulges Rakvere linnuse varemetest mööda ning kuna päike oli just loojumas oli see lihtsalt ülikaunis. Teadsin, et olen võimeline lõpuni jooksma. Samas läks kõhuvalu iga hetkega aina hullemaks, kuid usk endasse oli niivõrd suur, et tundus nagu lisasin tempot juurde. Tempost rääkides, siis kirjeldan kõike seda mida ma tundsin. Nagu ma ennem mainisin, läksin enesetunde peale välja ning kellata jooksma, Nüüd tagasi vaadates, kui mul oleks olnud kell, siis oleks ka kiiremini saanud, aga seda vist räägivad kõik :D Hakkasin ootama 18.km märki, aga mida polnud, seda ikka polnud küll. Mõtlesin, et mis toimub, sisimas hakkasin vaikselt ootama 19.km märki. Ja nägingi nüüd ees mingit silt numbritega. Silm ei seletanud algul, kas see on 8 või 9. Lähemale jõudes siiski nägin, et 9...oooo seda õnnetunnet. Kaks km veel!! Nüüd hakkasin Maitu otsima. Ta lubas, et jookseb mulle vastu ja siis jookseme koos lõpuni. Hakkas juba üsna pimedaks minema ning vihmapilved kogunesid. Endamisi mõtlesin, et ei tea, kas jõuan ennem vihma joostud või mitte. 20.km märk saabus, inimeste näod olid juba hägusad, kuna väljas oli nii pime. Siiski vaatasin vastutulevate inimestele näkku, lootes, et Mait on ka, kuid veel teda polnud. Peast lipsas läbi mõte, et äkki on meie vahe nii väike, et ta alles jõudis. Jõudu tuli metsikult juurde ning jalad hakkasid kiiremini liikuma. Inimesed tänavatel ikka ergutasid ning ka mina ergtuasin ühte kõndivat võistlejat.
Viimane kurv, ning lõpusirge juba paistis kaugel eemal. Nägin ka Maitu, ta tahtis rääkida, aga mina mitte:D Nägin juba melu ning tulesid finišis, nägin, et juba paistis tablool numbrid, kuid silm veel ei seletanud. Lähemale jõudes nägin, et ees oli 02:00. Korraga olin nii vihane, kuid samas rõõmus. Panin Maidust mööda ning olingi juba pärast lõpuspurti finišis. Jõudsin vist 3st inimest mööda panna, viimase 75 meetriga. Lõpuspurdid on minu teema, ma võin olla surmväsinud, aga lõpuspurdi jaoks on alati energiat. Mäletan, et 1.mai joostes tegin ühe tüdrukuga võidu ennem finišis ning ta pakkus kõva konkurentsi. Võitisin teda, kuid pärast oli päris vere maitse suus, kuid kaotada ma ka ei saa, vähemalt finišis mitte!
Igatahes oli kokkuvõttes ikka tunne ülimalt postiivne, täitsin ju peaaegu eesmärgi..peaaegu!!
Lõppajaks tuli siis maagiline 02.00.22
Võistlesin NN klassis ning seal olin 8. Üldse naistest olin 173 ning naisi kokku oli 338.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar