Kuid ühe asja pärast olen ma mures. Kas mu varvab lasevad mul ilma valuta joosta? Viimasel ajal on mul mõlemal jalal varvastega probleeme olnud ning vahelduva eduga annavad endast ikka teada. Olen viimasel ajal ainult plätusi kandnud ja sellega oma varbakesi säästnud. Loodan, loodan ja mis muud kui loodan, et nad ei tee mulle valu ning saan ilusti ära joosta.
Mis tulemusega oleksin ma rahul? Jooksen ma enesetunde järgi ning mitte kindla tempoga. Kuid siiski oleks vahva alla 2 tunni joosta. Aga see juhtuks vist ainult ideaalsete tingimuste kokkusattumisel. Ehk ilma tuuleta, valuta, vihmata yayadaydayaa. No muidugi sooviks Maidule ka tuule alla teha, aga eks näis. Hetkel põen seda, et ei läinud jooksma viimast korda täna.
Et teha enda elu ning veidike ka teiste elu huvitavamaks siis otsustasin, et joosken kostüümis. Mis kostüümis, seda saate teada homme. Vihjeks nii palju, et keegi Disney tegelastest. Kostüümi laenutusse päris ka ei tahtnud minna, seega meisterdasin ise midagi kokku:) Pealegi öeldakse, et kui sportlase vorm on kehvake siis võib ta kostüümis küll teisi lõbustada, seda ma teengi:)
Nüüd siis minu 7. päev Chicagos.
Märkmikus on mul kirjapandud, et see oli üks lahedamaid päevi üldse ning lõbu kui palju.
Hommikul täitsime väikse õega basseini ära ning asetasime selle maja ette, niiet kõik möödakäijad olid umbes meetri kaugusel meist. Pildistasime Josiega natuke ning inimesed kes möödakäisid teretasid koguaeg ja küsisid kuidas läheb. Kõik on lihtsalt nii sõbralikud seal. Isiklikult arvan, et v meie, eestlased, võiksime neilt eeskuju ka õppida. Hiljem pidin kokku saama Byroniga, kes on juhutumisi ka Mariah'i ex-poiss. Byron pidi mind peale võtma, aga midagi juhtus ja nii ei läinud. Kuna teadsin, kus Byron töötab, siis läksin üllatasin teda tööjuures. Ta muidugi kutsus, kuid ma ei öeldnud talle mis kell täpselt tulen. Ta töökoht asus suhteliselt lähedal mu kodule, sõitsin lihtsalt paar peatust rongiga. Ta tundus olevalt siiralt rõõmus mind nähes ning ka mul oli rõõm vana sõpra näha. Ta tutvustas mind kõikidele oma töökaaslastega, kes olid ka ülitoredad, isegi poejuhatajaga oli au kohtuda. Ega ma liiga kaua ei saanudki suhelda, kuna, ei tahtnud, et tal jamasid tuleks ning pidin nägemist ütlema.
Hiljem tulid mulle järgi Patrick, Peter ja Sarah. Sarah tegelikult tuli minu juurde sättima ning poisid ootasid autos. Sättima, miks? Sest me läksime NERO kontserdile wuhuuuuwuwuw. Lollapaloozal toimusid igaõhtu aftershow'd ning kuna neid ei osteta minutipealt ära, siis saime ka piletid. Läksime suhteliselt vara kohale ning ennem seda pidi ju 7/11'st läbi minema, et Slurpee osta, kuidas siis muidu:D Parkimisega oli natuke jama, aga lõpuks saime auto ka pargitud. Järjekord oli metsik, selle lõppu lihtsalt polnud näha. Me jäime Peteriga järtsi seisma, kuna Sarah nägi, et mitte kellegil teisel pole kontsi alla, otsustas ta ikka auto juurde tagasi minna ja ära vahetada jalanõud:D Pileti ettenäitamisel pidin näitama ka dokumenti, milleks mul oli igaksjuhuks kaasa võetud pass. Turva oli ülimalt üllatunud, kui nägi kus ma pärit olin, teadis isegi kus Eesti asub jipieee. Lõpuks saime käepeale paar risti, mis sümboliseerisid seda, et alaealistena ei saa me alkoholi osta, sest teatavasti on Usa's vanusepiiranguks 21. Pärast oli veel teine kontroll, kus kontrolli kas kellegil on tulirelv või narkootikum kaasas. See kõik oli nii vägivaldne ja vastik. Naised ja mehed eraldi ning mõlemad kontrolliti jõuliselt üle. Rahvast oli meeletult ning mul pole elus vist kunagi nii palav kunagi olnud. See oli lihtsalt jõhker, mis kuumus seal oli. Esimesena ostsimegi vett:D Kõlab hästi - klubist vett osta. Soojendajaks oli Die Antwoord, mis meeldis vägagi. Aga iga minutiga läks aina palavamaks ning varsti oli tunne, et polnud enam hapniku. Peaesineja Nero oli ka väga hea. Pärast kontserti tahtsime minna Envy'isse, aga see oli kinni kahjuks. Kuna Patrick elas seal lähedal siis suundusime sinna. Niisama muljetasime ning rääkisime kontserdist ja vaatasime paar Family guy osa. Kuna mul juba silmad peaaegu vajusid kinni, siis hakkasime minu juurde sõitma. Kuid ei, ennem pidime ikka paar burritot kinni pistma. Järgmine peatus - Burrito House. Mis asus põhimõtteliselt minu maja taga. Pärast burritosi saatsid poisid meid ikkagi koju, kuigi kinnitasime neile, et saame ise ka 100 meetri jalutamisega hakkama. Sarah otsustas meile ööseks ka jääda ning alles kella 5 paiku võisime magama heita, kui oli muljetatud tänasest päevast.
Ma võin kinnitada, need kaks nädalat Chicagos veedetud olid mu elu ühed parimad. Ei möödunud minutitki, kui mu näol ei oleks ennast mugavalt tundnud mu totakas naeratus. Ning kui tavaliselt voolab mu veres 0 Rh + veri, siis nendel kahel nädalal ma reaalselt tundsingi seda, kuidas lihtsalt positiivsus mu veres möllab :)
Tessaga tegime õdede pic'i ka :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar