Ennem, kui ma hakkan oma 3. päevast Chicagos rääkima, siis pean mainima, et kooliga on nüüd finito. Teisipäeval oli mul viimane eksam-ajalugu, mis läks normaalselt. Vähemalt ma loodan seda. See on uskumatult hea tunne, et kool on läbi. Vabadus. Saab teha seda, mida hing ihkab. Ennem eksameid, ma lubasin endale, et ei loe midagi muud kui ainult eksamitega seotud kirjandust. Ja nüüd saan ma taas võtta kätte pooleli jäänud raamatud. Ning mis kõige tähtsam, ma saan tegeleda jooksmisega nii palju kui tahan, pluss ilmad on ilusaks läinud ning see teeb jooksmise alati 10x meeldivamaks. Järgmine reede on Rakvere ööjooks, kus distantsiks on poolmaraton. Ma ei tea isegi, mis tunded mind sellega seoses valdavad. Ära ma selle jooksen kindlasti, kui küsimus on mis tulemusega. Viimasel ajal on kuidagi üliraske see jooksmine. Näiteks eile joostes oli mul tunne, et ma olen päris esimest korda jooksmas. Ja tuulega ei vea mul ka kunagi. Elades Pirital on tuul suhteliselt alati garanteeritud. Eile joostes oli tuul algul vastu, mõtlesin siis, et väga hea, sest siis on tagasi joosta kergem, tuul ju tagant. Aga siis hakkas vihma sadama ning ajaks kui ma hakkasin koju jooksma, oli tuul pöördunud ning jällegi mulle vastu.


3. päev


Päeva alustasin jooksuga, nagu ma eelmine postitus mainisin, siis jooksevad Usas paljud. Minu jooksurada kulges mööda Lake Michigani( Suur järvistu üks järvedest). Rada oli alati paksult rahvast täis. Kella 3 paiku sain kokku Sarah'iga, kes läks oma esimesele tööpäevale. Muideks, juhtumisi asus ta töökoht minu kodule suhteliselt lähedale. Kuna mul ei olnud kella, siis lootsin, et jõuan õigeks ajaks kohale. Ennem käisin veel kiiruga 7/11'st läbi ja ostsin omale slurpee, mida ma muideks olin päev varem esimest korda saanud. Sarah ning ta noormees olid suhteliselt šokis, kui kuulsid, et polnud varem saanud. Igatahes saime Sarah'ga kokku, ta andis mulle oma telefoni kasutamiseks, kuna ta ise seda väga ei kasutanud ning soovisin edu tööpäevaks ja jätsime hüvasti. Leppisime kokku, et ta tuleb minu juurde pärast tööpäev. Seniks läksin mina linna, niisama Chicagot imetlema. Käisin oma käigud ära ning suundusin tagasi koju. Koju jõudes oli Sarah juba minu juures. Ma ei olnud kindel, kas vanemad kodus ning siis jätsin taga ukse oma toas lahti, kust Sarah tuligi. Lobisesime niisama ning hiljem tuli Patrick talle järgi. Mina jäin vara magama, sest mul oli ikkagi jet-lag. Seekord oli see kuidagi eriti hull ja kestis pikalt.