And I'm back...

Pärast ööjooksu olid emotsioonid nii laes, et kõik negatiivne ununes. Nüüd, kuis emotsioonid on taandund, siis hakkavad tasapisi meenuma ka need  pisiasjad, mis tagasi vaadates enam nii palju rõõmu ei pakkunud.

Esiteks, jooksu ajal pääsesid väiksed kivikesed tossu sisse ning need muutusid jooksu veidi ebameeldivaks, kuid mitte nii väga, et seisma oleks tahtud jäänud.  Selle tagajärjel tekkis mul väikse varba alla SUUR vesivill. Kuid midagi peab ikka jooksuga kaasa ka saama, seekord siis vesivillike, mis tänaseks on juba minevik.

Teiseks, tekkis mul jooksu ajal vasakusse õlga valu. Õlaringe tehes valu ei taandund, ma isegi ei tea millest see tingitud oli.

Ning ööjooksuga lõpparvet tehes, pean ära mainima ühte postitust, mida lugedes ma lihsalt naersin pisarad silmas. Lugesin seda vist 3 korda läbi, sest pidin ju emale ja vanaemale ka ette lugema. Ka nende reaktsioon ei erinenud väga minu omast. Ühtaegu on see blogipositus natuke traagiline, kuid samas on autor maruhea kirjameister, kuid eks te ise otsustate. Igatahes link on SIIN:) Soovitan soojalt!

Nüüd tähtsate uudiste juurde...Sain endale uued jooksutossud (jippikajewuhuutralalala). Ka seekord sponsorite poolt(loe:vanaema) :D
Kuna tuli välja, et vanad sussid on ikka liiga väiksed pikamaajooksu jaoks. Kuna selle ajaga jalad tursuvad üsna palju ning suss jääb lihtsalt liiga väikseks. Samas lühikeste distantside jaoks on tiptopid. Olen nendega juba kolm trenni teinud ning juba jalga proovides teadsin, et we are meant to be together.

Ning lõpetuseks, kas olete kuulnud meie armas Contra tegemistest? Nimelt tegi ta hiljuti Võrumaale ringi peale, läbides 334 km kõigest 7 päevaga. Teatavasti on Contra suur jooksusell ning kilomeetreid jalge all tuhandeid. Inspireeritud tema tegemistest tahan ka ma midagi korda saata.
Ei, ma ei hakka Harjumaale ringi peale tegema, kuigi oma plaanist Eestile kunagi ringi peale joosta olen ma nii mõnelegi rääkinud. Kuid tahan midagi muud teha, nimelt joosta igas Tallinna linnaosas. Seoses sellega õpin tundama oma kodulinna veel rohkemgi. Olles eluaeg elanud Pirital ning Lasnamäel, ei ole mul peaaegu aimugi mis toimub ülejäänud 6 Tallinna linnaosas. Haru harva satun Põhja-Tallinnasse, Mustamäele ja Nõmmele. Kuigi kesklinnas käin(käisin) koolis, siis oleks vahva niisamuti seal ka uusi jooksuradasid avastada.
Olenevalt linnaosast sõltub ka viis kuidas sinna jooksma saan, Lasnamäele saan ise joosta, kuid Nõmmele peab vast bussiga minema, et seal joosta saaks.
Kui keegi tahab ka jooksukilomeetreid minuga jagada siis andke teada, seltsis on alati vahvam joosta (mitte võistlustel muidugi:D).

Oma blogi kujunduse ning nimega peaks ka midagi ette võtma, sest My adventures in the windy city ei ole vist väga pädev(?) kuid 1. augustil olen taas Chicagos, siis äkki ikka ei peaks muutma? Samas jään ma sinna lühikeseks ajaks, võib-olla ikka peaks muutma? Oeh, ei tea:D Kui on mõtteid, mis tegema peaks, andke teada. Tagasiside on alati oodatud!

Uued sussid tervitavad teid!

ÖÖÖÖÖÖÖjooks

Hei!

Hetkel olen paariks päevaks kolinud maale ning võtsin ka oma läpaka kaasa, aga nett on lihtsalt nii aeglane kui aeglane üldse olla saab. Läpaka võtsin just selle mõttega kaasa, et kirjutada oma jooksust reedel, kuid ma pole kindel kas ma üldse postitada seda saan, sest ma ei väsi kordamast kui aeglane see internet on. Aga eks ma üritan:)
Kui keegi paluks mul Rakvere ööjooksu ühe sõnaga iseloomustada, siis oleks see imeline. Nüüd siis lähemalt. Startisime Tallinnast kella 5 paiku. Kuigi start oli alles kell 21.30, siis hakkasid Mõmmijooksud ehk lastejooksud juba kell 18.30
Kahjuks, mina Mõmmijooksudel osaleda ei saa:D sest vanust liiga palju, aga see eest kvalifitseerub Matu sinna, kes on 10. aastane. Alates esmaspäevast olin ma oma varbakesi hoidnud ning neid ravinud, lootes, et nad mulle reedel tüli ei valmista. Isegi vanaemaj uures käisin mitu korda imelambiga oma varbaid ravimas. Õnneks tasus kõik ära ning võin juba etteruttates öelda, et varbad jooksu ajal ei teinud mitte ühtegi piuksu:)
Aga sõit Rakverre oli suhteliselt piinarikas. Inimesed võivad promoda seda Porchet, aga  minu jaoks pole  see auto üldse mugav. Just Maidu autoga sõites Rakverre tekkisid mul suured valud paremas jalas, võtsin kiiresti kaks valguvaigistit, lootes et annab järele. Valu vastu aitas ainult püstiseismine:D Asi paranes siis kui Rakverre jõudsin, sirutamine polnud kunagi nii palju rõõmu valmistanud. Pärast auto parkimist läksime kohe Mõmmijooksudele ning mina võtsin veel stardimaterjalid välja. Natuke oli Matu stardini aega. Ilm oli ka ülimalt kahtlane, mõmmijooksude ajal tibutas natuke ning kartsin, et mu suurim hirm saab teoks- minu jooksu ajal on kõva tuul ning vihm.
Igatahes, Mait pani poja kohale ning jagas nippe, kuidas vastaseid võita. Matu vanuseklassi lastel oli vaja joosta 2x450m ringi ehk kokku 900 m, mis on ju pea kilomeeter. Matu jaoks oli see minu arust üks pikemaid distantse, kus ta võistelnud oli. Ta oli just saanud uued jooksutossud ka ning näis, et võit on tulemas koju. Stardipauk antud ning Matu läks kohe esimeseks. 10. aastase kohta jookseb ta tõesti hästi. Üks noormees jooksis jänest ning Matu oli kohe tema kannul. Esimese ringi lõpus oli Matu ikka esimene, kuid näost oli sära läinud. Tundus, et ta võistleb jänesega mitte teiste võistlejatega. Kartsin, et ta on end juba esimese ringi järel kinni jooksnud. Teisele ringile minnes oli ta ikka esimene.  Nii, nüüd kihutas meist mööda jänes ja kurvi pealt nägime Matut. Ikka esimene....aga......nüüd, viimasel sirgel, ei jõudnud ta isegi taha vaadata, kui temast kihutas mööda üks tüdruk ning siis veel üks poiss. Lõpuspurt missugune neil! Matu oli saanud kolmanda koha. Ta oli ülitubli, tegi teistele tempot ning kõige suurema töö ka, olles ju esimene. Tuuleblokk missugune. Õnneks ei tundund ta väga pettuvat olevat. Seletasime talle ilusti, et teinekord ikka tuleb natuke õlataha ka vaadata ja lõpuspurt on tähtis. Kõik lõpetanud said auhinnad, mis sisaldasid limonaadi, lendavat taldriku, värvipliiatseid ning ülimaitsvat muffinit. Lastejooksud lõppenud, oli aeg meil Maiduga puhkama hakata. Ausalt öeldes sellest välja midagi ei tulnud, juba suur ärevus oli juba sisse pugenud. Mait palus mul ka enda stardimaterjali välja võtta ning seda ma  läksingi tegema ning siis riideid ka vahetama. Kotti vaadates avastasin, et olin oma kostüümi koju jätnud. Õnneks olin jooksupüksid ikka kaasavõtnud ning särgi sain ööjooksult. Kilejope ja nokatsi olin ka kaasavõtnud, kuid olin suhteliselt otsustusvõimetu kas need panna selga või mitte. Kraade oli kusagil 18, kuid tuult polnud. Kartsin just kõige rohkem, et kui vihma hakkab sadama, siis on ju jopet ja nokatsi vaja. Auto juurde tagasi tulles oli aega kõigest stardini 45 min ning Mait tahtis emale veel näidata rada, kust me jookseme, et saaks lehvitada:D Okei, läksime siis rada avastama, kui seda tegime, tuli juba päike välja ning aina enam olin kindel, et jopet ja mütsi pole vaja. Tegime üsna suure ringi ning näitasime emale ja Matule kus on start.  Paljud kogunesid juba stardikoridoridesse, kuigi üle 30 min oli nende stardini aega. Inimesed tegi juba sooja ning aeg oli kätte jõudnud kui meie pidime ka sooja hakkama tegema. Tavaliselt teeme Maiduga väikese ringi, kuid seekord tegime umbes 3km. Kartsin, et väsitan end õigeks jooksuks ära ning soojendusjooksu kiirus tundus olevat ka liiga tempokas. Soojendusjooksu tegin koos jopega, mis oli õige tegu, sest sain aru, et jopet mul küll vaja pole. Ema juurde tagasi jõudes oli meil aega kõigest 10 minutit ning tegimegi pildid ära ning jätsime teistega hüvasti ja seadsime sammud 21,1 km stardikoridori. Rahvast oli meeletult ning tuju oli supper. Meie stardikoridor oli nii täis, et sinna sisse ei saanutki, olime Maiduga väravate taga. Stardis nägime kõiki kõvasi mehi, alustades Roman Frostist ning lõpetades meie oma sotsiaalministri Taavi Rõivasega. Palusin Maidul talle tuule alla teha, kuigi ma polnud üldsegi kursis, kuidas hr. Rõivasel jooksuga suhted on.
Olin enda püksi tahataskusse pannud telefoni ning ühe geeli, mõlema suhtes olin üsna skeptiline. Sest teadsin, et ööjooksul muusikat on, kas mul siis enda oma vaja üldse on? Ostsin just samal päeval endale uued kõrvaklapid ning telefoni kaasa võttu seletasin endale sellega, et kui blokk ees, siis hea laulu ja beat'iga on kergem joosta. Võin juba etteruttavalt öelda, et see oli õige tegu. Geeli kaasavõtmine ei meeldinud mulle sellepärast, et mu tagatasku oli üsna väike ning geel ja telefon tegid selle raskeks, kartsin, et hakkab hõõruma vms..
Kõlas start poolmaratoni distantsile. Kõige vapramad olidki läinud ning  5 minutit hiljem lisandusid meile 10km ja siis omakorda veel 5min hiljem 5km distantsil osalejad. Ergutajaid oli tänavatel palju ning muusikat lasti iga nurga peal. Esimesed kilomeetrid läksid üsna aeglaselt. Paremale poole olid pandud ülesse sildid, mis näitasid mitu km joostud on. Lisaks oli seal kirjas mingi lahe lause. Näiteks 12km peal oli kirjas, et oled pooltšempion ning 16km peal, et ära tagasi vaata, lõvi tuleb. Sellised utsitavad laused, mis tõmbasid niigi suure naeratuse mu näol veelgi suuremaks. 4km peal nägin emagi, kes mind peaaegu ei märganudki, viimasel hetkel sai pilgu mulle peale visatud kui üsna meeleheitlkult oma kätt vibutasin. Juba tuligi esimene joogipunkt, vist 4,5km pärast starti. Võtsin vett ning jooksin edasi.
Nautisin armsaid tänavaid ning rõõmsaid inimesi. Üks oli selge - rada oli lahe. Tõuse peaaegu polnudki, või kui oligi, siis üsna väiksed.  Teine mille üle tänulik olin, oli see, et tuult polnud üldse. Tõeline rõõm oli joosta. Tundus, et tempo oli ka õige, raske polnud. Eriti lahe oli see, et iga natukese aja tagant nägime bände mängimas. Kes rokkisid, kes laulsid ning kes räppisid, isegi olid kohal  kõhutantsijaid ja ergutustüdrukud. Natuke aega kulgesid 21. ja 10. km distantside jooksjate rada koos. Vaadates tagasi ning seda kohe mitte mõistes sattusin korraga paanikasse kas tõesti olen eksinud, sest ainult siniste(10km) numbrigainimesed jooksevad minu taga. Keerasin pilgu veelkord tagasi ning õnneks nägin veel oma saatusekaaslasi ehk kollase numbriga inimesi jooksmas. Korraga kuulsin,kuidas kaks meest rajaäärest karjusid, et meestele ära teeksin. Mõttes lubasin endale, et viimaseks ei jää ning mõnelegi mehele saab koha kätte näidatud. Korraga märkasin, et olen jooksnud ühe seltskonnaga üsna pikalt koos. Ühe punasepatsiga neiuga ning ühe noormehega. Siis üritas see noormees juttu teha, kommenteerides ühte vanameest, kes pani kusagilt tagant meis pika puuga ette, kusagil 70-80 aastane. Üldiselt mulle meeldib jooksu ajal rääkida, kuid mitte võistluse ajal. See on koht, kus saan energiat kokku hoida. Tulemas oli juba kolmas joogipunkt ning ennem seda sai geeli. Geeli sõin ära ning vee jõin ära. Seoses sellega võtsin tempot kõvasti alla ning see noormees oli ligi 20 meetrit eespool. Ta vaatas tagasi ning oli näha, et ootas mind. Sain siis tempo uuesti üles võetud ja koos edasi joostud. Tegelikult mulle ei meeldi joosta kellegiga võistlusel koos. Juba Maiduga surusin stardis kätt ning soovisin head jooksu, sest ei tahtnud temaga koos joosta. Põhjus siis järgmine - kui ma kellegiga koos jooksen, siis jooksen tema tempo järgi ning see saab mulle ALATI saatuslikuks. Toon kohe kaks näidet. Maiduga jooksime koos Paide-Türi jooksul oktoobris ning Mait tundis, et tal vorm kehva ning jookseb minuga seekord. No polnud tal midagi see vorm kehva. Poole distantsi peal palusin tal lihtsalt ära minna, kuna olin tema ''kehvas'' tempos jooksnud koguaeg ning olin liialdatult öeldud suremas päras 10 km:D Teine näide pärineb lähiajast, kui käisime Kõrvemaal jooksmas. Leppisime jällegi kokku,et jookseme koos. Meie koosjooksu jätkus senikauaks kui ma tal jällegi palusin viisakalt mind ''maha jätta''. Sest läbisime km 5 min. Kõik need Kõrvemaa tõusud ning kiire tempo viis selleni, et olin sunnitud kõndima hakkama ligi km ennem finišit. Esmakordne asi minu jaoks, vähemalt võistlusel.Nüüd järelemõeldes, siis polegi vist temaga koos finišijoont ületanud. Seega, ennetades seda, mis on varem toimund palusin mitte koos joosta. Sama oli selle mehega, ma lihtsalt ei tahtnud, et juhtuks nagu oli juhtund Maiduga. Olime vist ligi 10 km juba koos jooksnud ning kusagil 15 km pani ta minema. Õnneks. Ta ei häirinud mind jutuga vaid oma kohalolekuga, ma ei taha ebaviisakas olla, oleksin võinud vabalt muljetada finišis, kuid mitte jooksu ajal. Igatahes, oli kätte jõudnud juba 15 km. Nägin ühte noormeest paremal pool kõndimas ning kuna endal oli nii hea tunne, siis hüüdsin talle ka, et hakaku jooksma. Vaeseke vastas, et tal on krambid ja ei saa. Kusagil 15 km peal võtsin oma geeli tagataskust ning sõin ära. Alates sellest hakkas mul kõht valutama, mõtlesin tempo vähendamisele, kuid samas oli ju peaaegu supper olemine. 17km avanes ÜLIMALT ilus vaade, rada kulges Rakvere linnuse varemetest mööda ning kuna päike oli just loojumas oli see lihtsalt ülikaunis. Teadsin, et olen võimeline lõpuni jooksma. Samas läks kõhuvalu iga hetkega aina hullemaks, kuid usk endasse oli niivõrd suur, et tundus nagu lisasin tempot juurde. Tempost rääkides, siis kirjeldan kõike seda mida ma tundsin. Nagu ma ennem mainisin, läksin enesetunde peale välja ning kellata jooksma, Nüüd tagasi vaadates, kui mul oleks olnud kell, siis oleks ka kiiremini saanud, aga seda vist räägivad kõik :D Hakkasin ootama 18.km märki, aga mida polnud, seda ikka  polnud küll. Mõtlesin, et mis toimub, sisimas hakkasin vaikselt ootama 19.km märki. Ja nägingi nüüd ees mingit silt numbritega. Silm ei seletanud algul, kas see on 8 või 9. Lähemale jõudes siiski nägin, et 9...oooo seda õnnetunnet. Kaks km veel!! Nüüd hakkasin Maitu otsima. Ta lubas, et jookseb mulle vastu ja siis jookseme koos lõpuni. Hakkas juba üsna pimedaks minema ning vihmapilved kogunesid. Endamisi mõtlesin, et ei tea, kas jõuan ennem vihma joostud või mitte. 20.km märk saabus, inimeste näod olid juba hägusad, kuna väljas oli nii pime. Siiski vaatasin vastutulevate inimestele näkku, lootes, et Mait on ka, kuid veel teda polnud. Peast lipsas läbi mõte, et äkki on meie vahe nii väike, et ta alles jõudis. Jõudu tuli metsikult juurde ning jalad hakkasid kiiremini liikuma. Inimesed tänavatel ikka ergutasid ning ka mina ergtuasin ühte kõndivat võistlejat.
Viimane kurv, ning lõpusirge juba paistis kaugel eemal. Nägin ka Maitu, ta tahtis rääkida, aga mina mitte:D Nägin juba melu ning tulesid finišis, nägin, et juba paistis tablool numbrid, kuid silm veel ei seletanud. Lähemale jõudes nägin, et ees oli 02:00. Korraga olin nii vihane, kuid samas rõõmus. Panin Maidust mööda ning olingi juba pärast lõpuspurti finišis. Jõudsin vist 3st inimest mööda panna, viimase 75 meetriga. Lõpuspurdid on minu teema, ma võin olla surmväsinud, aga lõpuspurdi jaoks on alati energiat. Mäletan, et 1.mai joostes tegin ühe tüdrukuga võidu ennem finišis ning ta pakkus kõva konkurentsi. Võitisin teda, kuid pärast oli päris vere maitse suus, kuid kaotada ma ka ei saa, vähemalt finišis mitte!
Igatahes oli kokkuvõttes ikka tunne ülimalt postiivne, täitsin ju peaaegu eesmärgi..peaaegu!!
Lõppajaks tuli siis maagiline 02.00.22
Võistlesin NN klassis ning seal olin 8. Üldse naistest olin 173 ning naisi kokku oli 338.

 Tegelt on Mait ikka natuke pikem:D

 Minu võimas lõpuspurt.

Okkaid päkka ning kergeid jalgu teile kõigile!!!

Okas päkka

Täna on olnud hea päev. Kuna on päev ennem jooksu, siis olen end täissöönud süsivesikutest. Alustades hommikusöögist, milleks olid kommid ja küpsised ning lõpetades pastaga, mis teatavasti on nn kohustuslik söök ennem võistlust. Sinna vahele mahtusid ka igasugused tordid, rohkem komme, šokolaade jnejne... Nüüd kui siin neid loetleda on päris jube mõelda, kui palju keemiat sisse söönud olen.
Sain täna kinnitust, et mu jalamured on tekitanud liiga väiksed jooksujalanõud. Lühikeseks maaks on need sobilikud, kuid pikemaks distantsiks siiski mitte. Kuigi ma armastan oma jooksujalanõusid, koos oleme läbi kogenud palju literally, siis on vist aeg uute jaoks. Ühtede jooksujalanõude eluks loetakse 700-800 km. Need jalanõud on mul alatest eelmise aasta juulist olnud ning natuke arvutusi tehes, saan kindel olla, et see distants on mul läbitud. Muidu on nad üsna korralikud, kui ühest kohast on nad veidike ''marraskil'' ning pidanud neid paar korda parandama. Kuigi uskusin, et saan osta uued jalanõud Usa'st siis tuleb välja, et nii ei lähe. Arvatavasti tähistabki homne jooks meie kooselu lõppu. Kõlab traagiliselt, eks ?

Nii, nüüd paluks trummipõrinat...*ttõõtõtmtõõtõtmtõm*...ööjooksul joosken ma Minnie'na. Teate ju seda vahvat tegelast, suurte kõrvadega ning roosa-mummulise lipsuga Miki pruuti ? Jah, homme olen see mina!
Riitetuse leidsin  kodus tuhnides. Kõrvad mõtlesin, et lähen ostan kusagilt karnevali poest, kuid laiskus oli peal ja kodunt välja ei viitsinud end vedada ja siis meisterdasin need ise:)

Igatahes, edu kõikidele jooksjatele homme ning OKAS PÄKKA!

 

7.päev

Ennem kui ma oma päevast räägin, siis tahan mainida, et olen mega elevil Rakvere ööjooksu pärast. Pigem olen ma õhtune jooksja ning selline üritus sobib mulle supper hästi. Enamikel võistlustel on start kell 12.00 päeval ning sel ajal pole enesetunne kunagi see, mis olema peaks. Rakveres start aga 21.30
Kuid ühe asja pärast olen ma mures. Kas mu varvab lasevad mul ilma valuta joosta? Viimasel ajal on mul mõlemal jalal varvastega probleeme olnud ning vahelduva eduga annavad endast ikka teada. Olen viimasel ajal ainult plätusi kandnud ja sellega oma varbakesi säästnud. Loodan, loodan ja mis muud kui loodan, et nad ei tee mulle valu ning saan ilusti ära joosta.
Mis tulemusega oleksin ma rahul? Jooksen ma enesetunde järgi ning mitte kindla tempoga. Kuid siiski oleks vahva alla 2 tunni joosta. Aga see juhtuks vist ainult ideaalsete tingimuste kokkusattumisel. Ehk ilma tuuleta, valuta, vihmata yayadaydayaa. No muidugi sooviks Maidule ka tuule alla teha, aga eks näis. Hetkel põen seda, et ei läinud jooksma viimast korda täna.
Et teha enda elu ning veidike ka teiste elu huvitavamaks siis otsustasin, et joosken kostüümis.  Mis kostüümis, seda saate teada homme. Vihjeks nii palju, et keegi Disney tegelastest. Kostüümi laenutusse päris ka ei tahtnud minna, seega meisterdasin ise midagi kokku:) Pealegi öeldakse, et kui sportlase vorm on kehvake siis võib ta kostüümis küll teisi lõbustada, seda ma teengi:)

Nüüd siis minu 7. päev Chicagos.
Märkmikus on mul kirjapandud, et see oli üks lahedamaid päevi üldse ning lõbu kui palju.
Hommikul täitsime väikse õega basseini ära ning asetasime selle maja ette, niiet kõik möödakäijad olid umbes meetri kaugusel meist. Pildistasime Josiega natuke ning inimesed kes möödakäisid teretasid koguaeg ja küsisid kuidas läheb. Kõik on lihtsalt nii sõbralikud seal. Isiklikult arvan, et v meie, eestlased, võiksime neilt eeskuju ka õppida. Hiljem pidin kokku saama Byroniga, kes on juhutumisi ka Mariah'i ex-poiss. Byron pidi mind peale võtma, aga midagi juhtus ja nii ei läinud. Kuna teadsin, kus Byron töötab, siis läksin üllatasin teda tööjuures. Ta muidugi kutsus, kuid ma ei öeldnud talle mis kell täpselt tulen. Ta töökoht asus suhteliselt lähedal mu kodule, sõitsin lihtsalt paar peatust rongiga. Ta tundus olevalt siiralt rõõmus mind nähes ning ka mul oli rõõm vana sõpra näha. Ta tutvustas mind kõikidele oma töökaaslastega, kes olid ka ülitoredad, isegi poejuhatajaga oli au kohtuda. Ega ma liiga kaua ei saanudki suhelda, kuna, ei tahtnud, et tal jamasid tuleks ning pidin nägemist ütlema.
Hiljem tulid mulle järgi Patrick, Peter ja Sarah. Sarah tegelikult tuli minu juurde sättima ning poisid ootasid autos. Sättima, miks? Sest me läksime NERO kontserdile wuhuuuuwuwuw. Lollapaloozal toimusid igaõhtu aftershow'd ning kuna neid ei osteta minutipealt ära, siis saime ka piletid. Läksime suhteliselt vara kohale ning ennem seda pidi ju 7/11'st läbi minema, et Slurpee osta, kuidas siis muidu:D Parkimisega oli natuke jama, aga lõpuks saime auto ka pargitud. Järjekord oli metsik,  selle lõppu lihtsalt polnud näha. Me jäime Peteriga järtsi seisma, kuna Sarah nägi, et mitte kellegil teisel pole kontsi alla, otsustas ta ikka auto juurde tagasi minna ja ära vahetada jalanõud:D Pileti ettenäitamisel pidin näitama ka dokumenti, milleks mul oli igaksjuhuks kaasa võetud pass. Turva oli ülimalt üllatunud, kui nägi kus ma pärit olin, teadis isegi kus Eesti asub jipieee. Lõpuks saime käepeale paar risti, mis sümboliseerisid seda, et alaealistena ei saa me alkoholi osta, sest teatavasti on Usa's vanusepiiranguks 21. Pärast oli veel teine kontroll, kus kontrolli kas kellegil on tulirelv või narkootikum kaasas. See kõik oli nii vägivaldne ja vastik. Naised ja mehed eraldi ning mõlemad kontrolliti jõuliselt üle. Rahvast oli meeletult ning mul pole elus vist kunagi nii palav kunagi olnud. See oli lihtsalt jõhker, mis kuumus seal oli. Esimesena ostsimegi vett:D Kõlab hästi - klubist vett osta. Soojendajaks oli Die Antwoord, mis meeldis vägagi. Aga iga minutiga läks aina palavamaks ning varsti oli tunne, et polnud enam hapniku. Peaesineja Nero oli ka väga hea. Pärast kontserti tahtsime minna Envy'isse, aga see oli kinni kahjuks. Kuna Patrick elas seal lähedal siis suundusime sinna. Niisama muljetasime ning rääkisime kontserdist ja vaatasime paar Family guy osa. Kuna mul juba silmad peaaegu vajusid kinni, siis hakkasime minu juurde sõitma. Kuid ei, ennem pidime ikka paar burritot kinni pistma. Järgmine peatus - Burrito House. Mis asus põhimõtteliselt minu maja taga. Pärast burritosi saatsid poisid meid ikkagi koju, kuigi kinnitasime neile, et saame ise ka 100 meetri jalutamisega hakkama. Sarah otsustas meile ööseks ka jääda ning alles kella 5 paiku võisime magama heita, kui oli muljetatud tänasest päevast.

Ma võin kinnitada, need kaks nädalat Chicagos veedetud olid mu elu ühed parimad. Ei möödunud minutitki, kui mu näol ei oleks ennast mugavalt tundnud mu totakas naeratus. Ning kui tavaliselt voolab mu veres 0 Rh + veri, siis nendel kahel nädalal ma reaalselt tundsingi seda, kuidas lihtsalt positiivsus mu veres möllab :)

 Tessa rockin' around the house

 Nunnu Josie

Tessaga tegime õdede pic'i ka :)

Bikiinid

Eksamite ajal tekkis mul hirmus tuhin ning soov õmmelda oli SUUR, aga ma teadsin, et see võib mõjutada mu eksamitulemusi, seega lükkasin seda edasi. Kuid pärast ajalooeksamit läksin otse Kangadžunglisse ning soetasin endale pool meetrit roosat lükrat. Nägin just hiljuti õpetust, kuidas bikiine teha ning mõtlesin, et kuna suvi on ju käes, teeks endale ka ühed.

Kui tahad ka endale kerge vaevaga bikiinid õmmelda siis tšeki SEDA.
Minu õmblemisoskust ei saa kiita, kuid valmis ma nad sain. Kuna pool meetrit on bikiinide tegemiseks ikka liiga palju, sest riiet jäi mul kõvasti üle, seega plaanin uued teha. Harjutamine teeb meistriks, eksole?

6.päev ehk Project Day

Tegu on 2. augustiga ning minu päev nägi välja järgmine..

Märkmikusse on mul kirjutatud, et see oli esimene hommiku, mil ma jooksmas ei käinud..ju siis oli. Aga vihjeks nii palju, et rohkem ma Usa's jooksmisest ei räägi, kuna lihtsalt neid minu reisil ei juhtunud. Mäletan, et Eestisse tagasi tulles polnud ma vist juba üle 2 nädala jooksnud. Kõige hullem ongi algusest alustada ja täpselt selline tunne mul oligi. 

Igatahes, oli mind ees ootamas kiire päev. Justyna - sõbranna keskkoolist, kellega mul oli hispaania keel koos, tuli mulle järgi. Tegelikult oli nii, et saime kokku kooli juures. Aga kuna ma jõudsin veidike varem, siis piilusin oma vanasse kooli sisse. Ega ma väga ei julgenud ringi vaadata, pea sai vaid ukse vahelt sisse pistetud. Ma ei oskagi kirjeldada tundeid mis mind see hetk valdasid. Võib-olla oleks kõige parem sõna seda iseloomustamaks - imelik.

Justyna võttis mind kooli juurest peale ning sõitsime Starbucks'i. Võtsime kohvid ning istusime maha ja rääkisime. Või siis nagu ameeriklased ütleksid... caught up. Pärast mõtlesime, et oleks vahva teha üks shoppingutuur. Mõeldud, tehtud! Läksime lähedal asuvasse Marshalls'isse, mida võib vist nimetada outletiks(?) See on selline pood, kus on igasugust kraami, alustades elektroonikast ning lõpetades ilutoodetega. Sinna vahele jäävad ka muidugi riided. Esindatud on enamasti tuntud brändid, aga iva on selles, et asjad on mitu korda odavamad esialgsetest hindadest. Ostsime Justynaga match'ivad kotid. Haha, reminds me of junior high! 

Hiljem läksime DSW warehouse'i ning sealt soetasin endale kingad. Pärast seda, viskas ta mind koju ära ning autos tegime veel mõned pildid. Ma pidin olema kodus ennem kui Sarah, kuna teatavasti polnud tal telefoni ning leppisime lihtsalt kellaaja kokku mil me kohtume. Õnneks Sarah polnud veel jõudnud. Mu nunnusid hostõdesid hoidis üks inglannast tüdruk Olivia, kes on nende peretuttav ning vestlesin temaga senikaua kui Sarah jõudis. Mõtlesime pikalt mida teha ning siis tulime hiilgavale ideele. Plaanisime minna tänavale ning inimestelt hakata küsimusi küsima Chicago kohta, a la kas meeldib ja kuidas on võrreldes teiste suurlinnadega. Jällegi mõeldud, tehtud! Ennem esimest inimest olime Sarah'ga argpüksid ning ei julgenud otsa lahti teha. Lõpuks Sarah võttis julguse kokku ning hakkas rääkima ühe mehega, kelle nimeks, kui ma nüüd õigesti mäletan oli Miguel. Rääkisime, et olen vahetusõpilane ning mul on vaja teha mingi projekt ning seoses sellega oleks vaja küsitleda inimesi. Miguel hakkas meiega toredasti rääkima ning juttu jätkus päris pikaks ajaks. Ta oli vist kusagil 40-aastane ning tegelikult pärit Venezuelast, kuid elanud ka New Yorgis. Ta rõhutas, et chicagolased on võrreldes east-coast'lastega palju sõbralikumad ning talle meeldibki siin elada väga. Järgmise inimesega alustasin mina juttu. Märkmikus on kirjas, et ta nimi oli John ning küsimärk taha pandud. Läksime kuhugi pisikesse thriftshop'i ning ta töötas seal. Temalt uurisime siis ka igast värki, kuid ta polnud nii suhtlemisaldis kui Miguel. Järgmisena spot'tisime ühte noormeest tänaval kõndimas ning Sarah tegi temaga seekord juttu. Nimeks Jason(?). Küsisime, et kas tal on aega rääkida ning ta oli selline üpris tõre, kuid ütles, et kui saate käigupealt rääkida, siis davai. Vahepeal kõndisid temast mööda ta sõbrad ning nad jäid rääkima ja me tolknesime nagu kaks lolli:D 

Viimaseks ''ohvriks''oli Justin. Sarah küsis mu käest, et kas ma näen seal kaugel ühte kena noormeest, aga siis kui mina ümber pöörasin ja hakkasin vaatama polnud teda kusagil. Hakkasime tagasi minema ning siis järksu ilmus ta välja ei kuskilt ja tegime kohe juttu. Ta töötas seal tänavas asuvas restoranis. Ta oli vist nendest 4'st kõige sõbralikum ning kindlasti ka kõige nägusam. Ta  kutsus meid sinna sööma, kuigi see koht oli 21+ aga kuna olime ju tema ''sõbrad'' siis oleksime saanud seal olla. Me olime kõmpimisest juba päris higised ning ei tundnud ennast kõige paremini, siis ütlesime talle ei.

Pärast tuli Patrick minu  juurde ning võttis meid Sarah'ga peale ning tahtsime sööma minna. Ülla, ülla pakkuge kuhu me läksime ? Muidugi Justini juurde sööma :D Rääkisime Patrickule loo ära ning ta ei imestanudki enam, miks me sinna tahtsime minna. Tundus, et Justinil oli meid rõõm näha ning saime seal ülihead pitsat. Isegi Patrick imestas, kuidas üks inimene võib nii hea välja näha:D 

Pärast läksime jälle Patricku tuttava vesipiibubaari Envy'sse ning mängisime natuke pokkerit. 

Mäletan, et tol päeval olin ülimalt õnnelik. Vist ei möödunud sekunditki kui mu näol poleks olnud naeratust:)

Justynaga

Otsisime esimest ohvrit

 Miguel'iga

Sarah John'iga

(Justiniga ei julgenud pilti üles panna, sest see võib ajada kõikide tüdrukute pead sassi :D )

5. päev

Oli kolmapäev ning nagu ma ennem mainisin, Fransesca jäi meile ööseks. Ärgates olime üsna näljased ning hostema pakkus välja, et võiks minna hommikusööki sööma Dinkel'sisse. Ma teadsin kus see asub - üsna kodu lähedal, aga ma ei olnud seal kunagi varem käinud. Ema oli üliüllatunud, kui kuulis seda ja arvas siiski, et mu vahetusaasta jooksul käisime seal mitu korda. Ameeriklaste seas on ülipopulaarne hommikust väljas süüa. Eriti levinud on fraas: '' I'm gonna go and grab a breakfast from somewhere''. Otsime omale saiakesed ja värksed mahlad ning istusime väljas ja sõime. Mõtlesime, mida võiks teha täna. Kui plaan oli välja mõeldud, siis läksime kodust läbi ja siis otse kesklinna. Plaan koosnes enamasti shoppamisest, shoppamisest ja siis veel natuke shoppamisest. Läksime kõigepealt Watertower'isse, mis on üks suur shoppamiskeskus kesklinnas. Pärast sõitsime bussiga paar peatust, et minna Chipotle'sse, mis on üks toidukoht, ülilevinud Ameerikas. Ja jällegi ma suutsin F'gat üllatada, öeldes, et pole seal kunagi käinud. Ühistranspordist nii palju, et see on üsna kallis, vähemalt minu arvates. 2.25 dollarit on metroo/bussipileti hind. Ning kui on vaja ümber istuda tuleb maksta veel .25 senti. Nii saab sõita 2h ja kui see kaks tundi mööda saab siis tuleb uuesti 2.25-dollariline pilet osta. Niiet, kui ma käisin linnas siis see läks kokku maksma 4.50 dollarit mis on 3.5 eurot. Võrreldes Tallinna ühistranspordi on see kallis:D
Aga F'ga olime ettenägelikud ning ostime 5 dollarilise pileti, millega võisime sõita ükskõik kui palju  ning selle kestvus oli 24h.
Igatahes, Chipotles ostsime chicken baskets ja põhimõtteliselt sa saad selle ise kokku panna, öeldes, mida sa sinna sisse soovid. Pärast söömist jalutasime minu lemmikkohta. Ühte parki, mis asub kesklinnas, kuid samas on üsna eraldatud mürast. See on lihtsalt imeilus ning kaunis. Pildistasime seal veidike ning sõitsime bussiga rongijaama. Jätsime hüvasti, kuid see polnud kurb hüvastijätt, sest teadsime, et paari päeva pärast näeme jälle. Juhtumisi oli F'gal 3-päevane Lollapalooza pilet ning see tähendas, et ta tuleb taas Chicagosse. Leppisimegi kokku, et näeme siis. Hiljem, hoidsin kodus oma õdesid, vanemad läksid kuhugile välja. Nad on nii nunnud mul ja ma ei väsi seda kordamast.
Muideks, kui ma nüüd see suvi lähen, leppisime hostisaga kokku, et ta ei ütle mu õdedele, et olen tulemas ja seega teen neile üllatuse. Mulle meeldib väga üllatusi teha, kuigi ma ise nende osaks väga tihti ei saa, valmistab üllatuste tegemine mulle veel suuremat rõõmu.

 Lemmikpark, asub kunstihoone kõrval

 mõned goofid picsid ka

The bean

Suvi on Eestisse saabunud. Nii vahva! Loodetavasti on kohe kohe kõikidel kool läbi ja saab hakata suve nautima. Eile sain üle pika aja yfukatega kokku ning veetsin nendega ühe toreda päeva. Tulekul on ELO(eelorientatsioon) ning olen ka tiimis. ELO toimub iga aasta ning selle eesmärk on tulevasi vahetusõpilasi ettevalmistada ning neid harida ennem vahetusaastale minemist. Minu ELO toimus täpselt 4 aastat tagasi ehk siis 2009. Ma ei saa aru, kuidas see aeg nii kiiresti läheb. Igatahes tekitab yfukatega koos olemine alati postitiivse emotsiooni ning vabatahtlikkus on alati tore ju!

4. päev

Hommikul ärkasin kella 6 paiku üles, kõige hiljem mis üldse ärkasin USA's, oli kell 10. Ma olen totaalselt hommiku inimene ning ei näe mõtet magada kella 12ni päeval, sest see võrdub minu jaoks sellega, et päev on raius. Preagu ka, Eestis , ärkan ma kell 7 või max. 8.
 4. päeva hommikut alustasin jälle jooksmisega, seekord käisime hostemaga koos. Ma väga ei mäleta seda korda, kuid märkmikusse on kirjutatud, et it was harsh... no ju siis oli, arvatavasti kuumuse pärast. Sest see suvi oli Usas üks kuumemaid ajaloos. Pärast jooksu mängisin oma õdedega ning riietasin neid ja nad mängisid modelle ning mina olin siis fotograaf. Hiljem pidi mind sõber peale võtma, aga midagi juhtus ta autoga ning seega ei olnud tal mind võimalik peale võtta. Pidime kokku saama Clark&Lake'is (tänava nimed) ning ma mäletan, et ma hullult otsisin kus need tänavad ristuvad ning siis vaatasin kaardilt, et oii...sellise nimega rongipeatus on täitsa olemas...silly me. 

Saime siis lõpuks kokku ning kuna meil kindlat plaani polnud siis kõndsime niisama mööda Chicagot ringi. Hakkasime otsima Starbucks'i ja mida me ei leidnud..oligi Starbucks. Terve Ameerika on neid täis ja me lihtsalt ei leidnud ühtegi..Lõpuks siis nägime üht ja võtsime joogid ning kõndisime edasi. Jalutasime järve äärde ning nägime kuidas Lollapalooza lavasid pannakse kokku. Mu üks suurimaid soove oligi minna Lollapalooza kontserdile. 3-päevane üritus on lihtsalt nii lahe kui üldse olla saab. Aasta varem üritasime me Mariah'ga fencejumpingut teha aga see väga välja ei tulnud ning lõpuks kui sisse saime olid viimased esinejad laval ja kuulsime ainult Deadmau5'i. Aga kahjuks müüakse selle ürituse piletid läbi minutitega ning mul pole mingit lootuski. Esinejateks 2012 aastal olid nt RHCP, Florence&The machine, Nero, Black Sabbath, The Black Keys, Avicii, Justice, FUN, Franz Ferdinand jnejnejne no igatahes miljoneid häid artiste veel. See selleks:D
Lugu kuidas ma selle sõbra - Pete'ga kohtusin, on ka naljakas. Mäletate eelmine aasta kirjutasin, et olime Mariah'ga rannas ning ühed tüübid õpetasid meid lainelauaga sõitma? Vot üks nendest poistest ongi üheks mu heaks sõbraks saanud ning kellega ka veetsin tookord palju aega koos. Ja jutt kuidas me üldse nendega rääkima hakkasime on ka vahva. Nimelt nägime neid ning Mariah kommenteeris, et vaata kui ilusad poisid, kuid raudselt pole Chicago'st. Mina jällegi ütlesin, et raudselt on. Pidimegi siis järgi uurima ning nii see läks.
Kella 6'ks pidin jõudma rongijaama, mis asus kesklinnas. Pete viitsis mind sinna ära saata. Seal sain kokku Fransesca'ga kes saabus Napervilli'st ehk kohast, kus ma ennem Chicagosse kolimist elasin, ta on mu sõbranna esimest koolis Usa's. Ta on tegelikult pärit Inglismaalt ja tal on maailma lahedaim aksent, ma vist tüütasin ta päris ära, üritades koguaeg seda järele teha. Plaan oli selline, et ta jääb siis minu juurde ööseks. Leppisime kokku, et lähme sööma Ed Debevick'sisse. See on lihtsalt maaaaaailma naljakam söögikoht. Ma võib-olla olen sellest varem juba rääkinud, igatahes, see on koht kus teenindajad on lihtsalt ülinaljakad olles ülimalt ebaviisakad. Saabudes viskavad sulle mingid paberist mütsid pähe ja menüüd ette, teevad lollakaid ja sarkastilisi kommentaare riietuse kohta. Okei, arusaadav, et kõigile see ei meeldi, aga kuna sinna minnaksegi sellepärast,et show'd saada siis mulle meeldib. Pealegi hüppavad nad mingi teatud aja tagant baaripukkile ning hakkavad tantsime. Kõik oleneb sellest, millise teenindaja saad, kas ta viitsib lollitada või mitte. Viimane kord ei vedanud meil, ning teenindaja oli üsna igav. Mäletan, et kohe nii igav, et lubasin enam mitte sinna minna. Seda lubadust ma ei täida, luban:D Sest juba on suur soov sinna tagasi minna. Sõime sõbrannaga kõhud täis ning hakkasime kodupoole minema. Kuid otsustasime, et ei, tuleme Belmontis maha ning lähme võtame ühed külmutatud jogurtid..mmm, see koht on eriti lahe sellepärast, et seal antakse ka ennem paar sample cup'i . Need on üsna suured, et kui juba päris ostmiseks läheb on kõht juba päris täis. Seal nägin ühte vana koolikaaslast Max'i töötamas. Mina temaga koolis väga ei suhelnud, aga tean, et ta oli Mariah'i sõber, kord läksime isegi koos koju.
Fransesca'ga jalutasime siis koju, kuhu oli üsna pikk maa. Üpriski hilja oli ka juba, kuid muretsemiseks polnud põhjust, sest olime ühes ohutumas naabruskonnas üldse kogu Chicagos. Kodus vaatasime paar  HIMYM episoodi ning heitsime magama.


 Ed Debevick'sis

 Josie is being silly

 Viisin tüdrukud välja jäätist sööma, lõpetasin seda kõike ise endale sisse ajades, kuna need nunnukesed ei jõudnud

 Mina ja Sarah Wicker Park Festivalil

 Josie

 Tessa

Deep..haha

Ennem, kui ma hakkan oma 3. päevast Chicagos rääkima, siis pean mainima, et kooliga on nüüd finito. Teisipäeval oli mul viimane eksam-ajalugu, mis läks normaalselt. Vähemalt ma loodan seda. See on uskumatult hea tunne, et kool on läbi. Vabadus. Saab teha seda, mida hing ihkab. Ennem eksameid, ma lubasin endale, et ei loe midagi muud kui ainult eksamitega seotud kirjandust. Ja nüüd saan ma taas võtta kätte pooleli jäänud raamatud. Ning mis kõige tähtsam, ma saan tegeleda jooksmisega nii palju kui tahan, pluss ilmad on ilusaks läinud ning see teeb jooksmise alati 10x meeldivamaks. Järgmine reede on Rakvere ööjooks, kus distantsiks on poolmaraton. Ma ei tea isegi, mis tunded mind sellega seoses valdavad. Ära ma selle jooksen kindlasti, kui küsimus on mis tulemusega. Viimasel ajal on kuidagi üliraske see jooksmine. Näiteks eile joostes oli mul tunne, et ma olen päris esimest korda jooksmas. Ja tuulega ei vea mul ka kunagi. Elades Pirital on tuul suhteliselt alati garanteeritud. Eile joostes oli tuul algul vastu, mõtlesin siis, et väga hea, sest siis on tagasi joosta kergem, tuul ju tagant. Aga siis hakkas vihma sadama ning ajaks kui ma hakkasin koju jooksma, oli tuul pöördunud ning jällegi mulle vastu.


3. päev


Päeva alustasin jooksuga, nagu ma eelmine postitus mainisin, siis jooksevad Usas paljud. Minu jooksurada kulges mööda Lake Michigani( Suur järvistu üks järvedest). Rada oli alati paksult rahvast täis. Kella 3 paiku sain kokku Sarah'iga, kes läks oma esimesele tööpäevale. Muideks, juhtumisi asus ta töökoht minu kodule suhteliselt lähedale. Kuna mul ei olnud kella, siis lootsin, et jõuan õigeks ajaks kohale. Ennem käisin veel kiiruga 7/11'st läbi ja ostsin omale slurpee, mida ma muideks olin päev varem esimest korda saanud. Sarah ning ta noormees olid suhteliselt šokis, kui kuulsid, et polnud varem saanud. Igatahes saime Sarah'ga kokku, ta andis mulle oma telefoni kasutamiseks, kuna ta ise seda väga ei kasutanud ning soovisin edu tööpäevaks ja jätsime hüvasti. Leppisime kokku, et ta tuleb minu juurde pärast tööpäev. Seniks läksin mina linna, niisama Chicagot imetlema. Käisin oma käigud ära ning suundusin tagasi koju. Koju jõudes oli Sarah juba minu juures. Ma ei olnud kindel, kas vanemad kodus ning siis jätsin taga ukse oma toas lahti, kust Sarah tuligi. Lobisesime niisama ning hiljem tuli Patrick talle järgi. Mina jäin vara magama, sest mul oli ikkagi jet-lag. Seekord oli see kuidagi eriti hull ja kestis pikalt.