eestlased Miamis
teisipäev, 24. september 2013
reede, 9. august 2013
3. päev Lollapaloozat
Okei, alustuseks pean kohe mainima, et see oli kõige kõige parem päev.
Ja mul tuli meelde, et laup. ehk 2. päeval ennem Lollat tuli Sarah mulle järgi ja me sõitsime ta õega ja kihlatuga Long Grove, mis asus umbes 45 min linnast, aga kuna me eksisime pidevalt ära siis läks meil 1, 5 h ja Sarah auto on mega väike ka ja üldse oli päris ebamugav istuda, aga vähemalt oli naljakas:D Kas ma mainisin, et Sarah sai just nädal tagasi load, aga 1 kuu tagasi auto? Jah, ta tegi asjad teistpidiselt..ennem auto ja siis juhiluba..:D
Igatahes nüüd pühapäevast
Kõige pealt tuli kella 11 paiku Sarah meile ja tahtsime minna Wrigley festile aga kuna me ei leidnud kohta üles algul, ja kui hakkasime ära minema siis muidugi leidsime, aga siis polnud parkimiskohta. Appi, parkimine Chicagos on selline nuhtlus et väga hull kohe:D Läksime hoopis Dinkel'sisse kohvi jooma. Rääkisime girltalki ja lihtsalt nautisime üksteise seltskonda
Saime Francescaga kokku umbes kell 3.30 paiku ja läksime kohe Tegan and Sara't kuulama. Pärast seda hakkas kohe Alt-J ja Fra tahtis kindlasti seda näha. Vahepeal oli meil paus ka ja siis käisime igast tasuta asju saamas. Appi ma sain nii palju Lollapalooza pahna, et ma ei tea kohe mida sellega teha, osad juba andsin õdedele:) Üldse seee oli mega hästi korraldatud konstert. Näiteks olid sellised punktid, kus sai oma veepudelit või camelbag'i(ehk seljakott kus on vesi sees ja siis sealt imed voolikuga vett:D) need on üli üli populaarsed. Üldse ma armastan seda, kui palju ameeriklased vett joovad võrreldes eurooplastega. See on teadatuntud stereotüüp, et usakad joovad palju soodat ehk limonaade, aga tegelikult joovad nad palju rohkem vett kui limonaadi. Ja see on nii vahva, ma ise üritan ka mitte limonaadi üldse juua ja preagu tuleb päris hästi välja. Ma ostsin sealt ühe veepudeli ka, kus sa pead otsa hammustama ja siis seal vett imema:D Ja muidugi kujunudus on ka üli funky.
Peale Alt-J'd hakkasime kuulama Grizzly Bear'i, mis oli ka midagi meie maitsele, mõnusa vibe'i tekitas. Vahepeal hakkas meil külm ja pidime minema Perry lava juurde, kus oli see trippy muusika ja sai jälle keha soojaks tantsitud. Siis kuna mul telefoni polnud, lubas Fra enda oma kasutada, ja kuna ma teadsin, et üks sõber on ka seal siis saatsin talle sõnumi ja saime ka kokku. See on nii lahe tunne, kui pole sõpra aasta aega näinud ja siis järsku näed teda. Pealegi see polnud keegi lambine sõber, vaid inimene, kellega ma terve aeg Eestist skypisin ja ühendust hoidsin:)
Nii, siis üks asi mis oli ka ülimalt hästi korraldatud oli see, et vetse oli ülipalju ja kõik kuhu ma sattusin olid mega korralikud, muidugi olid need porter potties. Alguses ma kardsin sisse minna, aga kui ikka vaja minna on siis peab minema:D Ja need oli ülipuhtad hahaha võrreldes nendega kus Eestis käinud olin:D Tuli lihsalt oli tark ka, kui tahad puhast potti saada siis oota järjekorras kus on tüdrukud, sest nad alati korralikud ja kui suur häda ja oodata ei saa, siis mine järjekorda kus enamus on poisid, aga siis pead leppima sellega, et suur tõenäosus on saada musta potti:D
Igatahes, kui vahepeal pidime ära käima, siis nägime neid inimesi, kes istusid aia vastas, ja mõtlesime Fra'ga kas peaks neile ütlema, et nägime eile mehi sinna pissimas.
Tagasi tulles ütlesime ühtedele kuttidele ja kui me ära olime läinud, siis üritasin hullult meenutada, kus ma seda poissi olen näinud. Jõudsime kohale ja mul tuligi meelde, et üks Eesti tüdruk Erle, kes oli käinud ka Usa's vahetusõpilasena Iowas ja ma olin tema blogi vahetevahel lugenud. Eriti meeldisid mulle ta pildid blogis, sest neid oli alati nii palju ja pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna ju. Ja siis olin tema piltide pealt seda sama poissi näinud. Igatahes, see jäi täiega kripeldama ja läksime tagasi nende poiste juurde. Ja lihtsalt läksin tema juurde ja ütles: Ma tean, et see on nüüd imelik küsimus, aga ega sa juhuslikult ei tea teisi eestlasi? Ja siis ta tõstis käed üles ja ütles kõva häälega ERLEEEE. hahaha nagu what are the odds?? Esiteks ei ole ma ta blogi leheküljele umbes aasta või kaks sattunud. Igatahes rääkisime natuke ja ta rääkis, et oli just Eestist tulnud paar nädalat tagasi. Tegime pildi ja jätsime hüvasti.
Siis läksime kuulama Dog Bloodi kus oli ka Skrillex isiklikult kohal:D Ma ei ole nüüd 100% kindel kas see on täiesti minu maitsele vastav muusika, aga vähemalt sai jälle sooja. Siis üks noormees soovitas kindlasti minna kuulama Major Lazer'it ja kui kuulasime teda, siis ta ütles, et üllatus ja järsku tuli Snoop Dog(Lion hahah) lavale. Pärast Major Lazerit oli väike paus ja istusime maha ja juba oli pimedaks läinud ja linna oli muidugi üli kaunis. Istusime maha ühe suure kamba kõrvale ja järsku hakkas üks noormees rääkima ja küsis, et kas sõitsin täna punasel liinil ja siis mul meenus, et tõesti nägin teda ka seal. Jälle, Chicagos on ligi 3 mln inimest ja siis näen teda. Mulle jäi ta meelde, sest tal oli Amsterdami cap ja ta rääkiski, et käis euroopas tuuritamas.
Viimase esinejana tuli lavale Knife Party ja keda ma täiega ootasin!! Sest tuli ju lõpetada suure buuumi'ga!!! Lahkusime umbes 15 min varem, kuna ei tahtnud laup. õhtust sitatsiooni korrata ja sain isegi rongis istuma vuhuu!!
Igatahes olid need 3 päeva väga väga lahedad, midagi sellist, et ma tahan kindlasti järgmised aastad ka tulla!! Ja kõigil kellel on võimalus soovitan soojalt!!!
Olge sõbralikud üksteise vastu ikka!!
Jane
Ja mul tuli meelde, et laup. ehk 2. päeval ennem Lollat tuli Sarah mulle järgi ja me sõitsime ta õega ja kihlatuga Long Grove, mis asus umbes 45 min linnast, aga kuna me eksisime pidevalt ära siis läks meil 1, 5 h ja Sarah auto on mega väike ka ja üldse oli päris ebamugav istuda, aga vähemalt oli naljakas:D Kas ma mainisin, et Sarah sai just nädal tagasi load, aga 1 kuu tagasi auto? Jah, ta tegi asjad teistpidiselt..ennem auto ja siis juhiluba..:D
Igatahes nüüd pühapäevast
Kõige pealt tuli kella 11 paiku Sarah meile ja tahtsime minna Wrigley festile aga kuna me ei leidnud kohta üles algul, ja kui hakkasime ära minema siis muidugi leidsime, aga siis polnud parkimiskohta. Appi, parkimine Chicagos on selline nuhtlus et väga hull kohe:D Läksime hoopis Dinkel'sisse kohvi jooma. Rääkisime girltalki ja lihtsalt nautisime üksteise seltskonda
Saime Francescaga kokku umbes kell 3.30 paiku ja läksime kohe Tegan and Sara't kuulama. Pärast seda hakkas kohe Alt-J ja Fra tahtis kindlasti seda näha. Vahepeal oli meil paus ka ja siis käisime igast tasuta asju saamas. Appi ma sain nii palju Lollapalooza pahna, et ma ei tea kohe mida sellega teha, osad juba andsin õdedele:) Üldse seee oli mega hästi korraldatud konstert. Näiteks olid sellised punktid, kus sai oma veepudelit või camelbag'i(ehk seljakott kus on vesi sees ja siis sealt imed voolikuga vett:D) need on üli üli populaarsed. Üldse ma armastan seda, kui palju ameeriklased vett joovad võrreldes eurooplastega. See on teadatuntud stereotüüp, et usakad joovad palju soodat ehk limonaade, aga tegelikult joovad nad palju rohkem vett kui limonaadi. Ja see on nii vahva, ma ise üritan ka mitte limonaadi üldse juua ja preagu tuleb päris hästi välja. Ma ostsin sealt ühe veepudeli ka, kus sa pead otsa hammustama ja siis seal vett imema:D Ja muidugi kujunudus on ka üli funky.
Peale Alt-J'd hakkasime kuulama Grizzly Bear'i, mis oli ka midagi meie maitsele, mõnusa vibe'i tekitas. Vahepeal hakkas meil külm ja pidime minema Perry lava juurde, kus oli see trippy muusika ja sai jälle keha soojaks tantsitud. Siis kuna mul telefoni polnud, lubas Fra enda oma kasutada, ja kuna ma teadsin, et üks sõber on ka seal siis saatsin talle sõnumi ja saime ka kokku. See on nii lahe tunne, kui pole sõpra aasta aega näinud ja siis järsku näed teda. Pealegi see polnud keegi lambine sõber, vaid inimene, kellega ma terve aeg Eestist skypisin ja ühendust hoidsin:)
Nii, siis üks asi mis oli ka ülimalt hästi korraldatud oli see, et vetse oli ülipalju ja kõik kuhu ma sattusin olid mega korralikud, muidugi olid need porter potties. Alguses ma kardsin sisse minna, aga kui ikka vaja minna on siis peab minema:D Ja need oli ülipuhtad hahaha võrreldes nendega kus Eestis käinud olin:D Tuli lihsalt oli tark ka, kui tahad puhast potti saada siis oota järjekorras kus on tüdrukud, sest nad alati korralikud ja kui suur häda ja oodata ei saa, siis mine järjekorda kus enamus on poisid, aga siis pead leppima sellega, et suur tõenäosus on saada musta potti:D
Igatahes, kui vahepeal pidime ära käima, siis nägime neid inimesi, kes istusid aia vastas, ja mõtlesime Fra'ga kas peaks neile ütlema, et nägime eile mehi sinna pissimas.
Tagasi tulles ütlesime ühtedele kuttidele ja kui me ära olime läinud, siis üritasin hullult meenutada, kus ma seda poissi olen näinud. Jõudsime kohale ja mul tuligi meelde, et üks Eesti tüdruk Erle, kes oli käinud ka Usa's vahetusõpilasena Iowas ja ma olin tema blogi vahetevahel lugenud. Eriti meeldisid mulle ta pildid blogis, sest neid oli alati nii palju ja pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna ju. Ja siis olin tema piltide pealt seda sama poissi näinud. Igatahes, see jäi täiega kripeldama ja läksime tagasi nende poiste juurde. Ja lihtsalt läksin tema juurde ja ütles: Ma tean, et see on nüüd imelik küsimus, aga ega sa juhuslikult ei tea teisi eestlasi? Ja siis ta tõstis käed üles ja ütles kõva häälega ERLEEEE. hahaha nagu what are the odds?? Esiteks ei ole ma ta blogi leheküljele umbes aasta või kaks sattunud. Igatahes rääkisime natuke ja ta rääkis, et oli just Eestist tulnud paar nädalat tagasi. Tegime pildi ja jätsime hüvasti.
Siis läksime kuulama Dog Bloodi kus oli ka Skrillex isiklikult kohal:D Ma ei ole nüüd 100% kindel kas see on täiesti minu maitsele vastav muusika, aga vähemalt sai jälle sooja. Siis üks noormees soovitas kindlasti minna kuulama Major Lazer'it ja kui kuulasime teda, siis ta ütles, et üllatus ja järsku tuli Snoop Dog(Lion hahah) lavale. Pärast Major Lazerit oli väike paus ja istusime maha ja juba oli pimedaks läinud ja linna oli muidugi üli kaunis. Istusime maha ühe suure kamba kõrvale ja järsku hakkas üks noormees rääkima ja küsis, et kas sõitsin täna punasel liinil ja siis mul meenus, et tõesti nägin teda ka seal. Jälle, Chicagos on ligi 3 mln inimest ja siis näen teda. Mulle jäi ta meelde, sest tal oli Amsterdami cap ja ta rääkiski, et käis euroopas tuuritamas.
Viimase esinejana tuli lavale Knife Party ja keda ma täiega ootasin!! Sest tuli ju lõpetada suure buuumi'ga!!! Lahkusime umbes 15 min varem, kuna ei tahtnud laup. õhtust sitatsiooni korrata ja sain isegi rongis istuma vuhuu!!
Igatahes olid need 3 päeva väga väga lahedad, midagi sellist, et ma tahan kindlasti järgmised aastad ka tulla!! Ja kõigil kellel on võimalus soovitan soojalt!!!
Olge sõbralikud üksteise vastu ikka!!
Jane
neljapäev, 8. august 2013
2. päev Lollapaloozat
hei!
Seniks kuni ma sõpra ootan siis teen ühe kiire kiire postituse, sest mul on tunne, et aeg läheb preagu küll 10x kiiremini kui tavaliselt. Mul on nii palju tegemist olnud 6 päeva jooksul, et kahju hakkab, et öösel magades peab aega raiskama, aga teistmoodi tegelikult ei saakski ja lihtsalt pean osata oma aega planeerida :)
Igatahes 2. päeval ärkasin mega mega vara ja läksin tegin ühe jooksu. Mul on tunne, et ma olen nii ebatervislikult toitunud usa's et paha hakkab sellele mõeldes. Igatahes saime suhteliselt hilja kokku Francescaga kuna polnud kedagi varem keda tahtsime kuulda. Saime kella 4 paiku kokku ja üritasin jõuda kokkulepitud kohta õigeks ajaks, aga kuna laup. oli inimesi meeeeeeletult palju, et liikumine oli nii vaevaline. See oli õudne kui palju rahvast oli ja kui palav ka. Lõpuks leidsime üksteist ja suundusime Ellie Gouldingut kuulama. Rahvast oli ka seal meeletult ja kuna päike paistis lagipähe siis oli natuke ebameeldiv. Samas andis ta nii vägeva kontserdi, et see jääb kindlasti pikaks ajaks meelde. Pärast EG oli the Lumineersini aega küllalt ja läksime siis festivalialalt välja Chipotlesse sööma. Kõhud jällegi punni söödud suundusime tagasi ja tahtsime the lumineersi kuulata, aga jäime hoopis Dada Life kuulama, kuna meil hakkas külm ja siis seal oli muidugi soojem koos nende trippy inimestega. Muidugi Ho Hey'd oleks tahtnud kuulata. Õnneks mu hostisa filmis ja laup. oli üldse perepäev, sest hostema tuli ka :)
Aga kuna me the lumineersi ei kuulanud, siis oli mumford and sons kindel asi mida kuulata. Saime päris head kohad, tšillisime konsterdi alguseni ja siis võis see alata. Nende kava oli 1.45 mis on tegelikult päris pikk. Kõik kõik oli nii hea, aga samas nad ropendasid palju ja karjusid, et shut the f*ck up! ja lõpus pealaulja hakkas isegi laval nutma, sest vaade mis talle osutus oli supper ja see oli vist neile suurim kontsert ka mida nad andnud on. Igatahes väga väga vapustav oli.
Aga te ei kujuta ette milline piin oli sealt ära saada. Esiteks mul läks 40 min aega, et saada festivalialast välja! Ja siis umbes tunnike, et koju rongiga saada. See oli jube kui palju inimesi oli ja kui paljud tahtsid rongile saada, õnneks läksin ma esimesse peatusesse, kus rongivagunid olid tühjad ja sain end kuidagi peale pressitud. Lõppude lõpuks olin ikka nii väsinud.
Igatahes Saturday highlight's are here..
Olge tublid!
Jane
Seniks kuni ma sõpra ootan siis teen ühe kiire kiire postituse, sest mul on tunne, et aeg läheb preagu küll 10x kiiremini kui tavaliselt. Mul on nii palju tegemist olnud 6 päeva jooksul, et kahju hakkab, et öösel magades peab aega raiskama, aga teistmoodi tegelikult ei saakski ja lihtsalt pean osata oma aega planeerida :)
Igatahes 2. päeval ärkasin mega mega vara ja läksin tegin ühe jooksu. Mul on tunne, et ma olen nii ebatervislikult toitunud usa's et paha hakkab sellele mõeldes. Igatahes saime suhteliselt hilja kokku Francescaga kuna polnud kedagi varem keda tahtsime kuulda. Saime kella 4 paiku kokku ja üritasin jõuda kokkulepitud kohta õigeks ajaks, aga kuna laup. oli inimesi meeeeeeletult palju, et liikumine oli nii vaevaline. See oli õudne kui palju rahvast oli ja kui palav ka. Lõpuks leidsime üksteist ja suundusime Ellie Gouldingut kuulama. Rahvast oli ka seal meeletult ja kuna päike paistis lagipähe siis oli natuke ebameeldiv. Samas andis ta nii vägeva kontserdi, et see jääb kindlasti pikaks ajaks meelde. Pärast EG oli the Lumineersini aega küllalt ja läksime siis festivalialalt välja Chipotlesse sööma. Kõhud jällegi punni söödud suundusime tagasi ja tahtsime the lumineersi kuulata, aga jäime hoopis Dada Life kuulama, kuna meil hakkas külm ja siis seal oli muidugi soojem koos nende trippy inimestega. Muidugi Ho Hey'd oleks tahtnud kuulata. Õnneks mu hostisa filmis ja laup. oli üldse perepäev, sest hostema tuli ka :)
Aga kuna me the lumineersi ei kuulanud, siis oli mumford and sons kindel asi mida kuulata. Saime päris head kohad, tšillisime konsterdi alguseni ja siis võis see alata. Nende kava oli 1.45 mis on tegelikult päris pikk. Kõik kõik oli nii hea, aga samas nad ropendasid palju ja karjusid, et shut the f*ck up! ja lõpus pealaulja hakkas isegi laval nutma, sest vaade mis talle osutus oli supper ja see oli vist neile suurim kontsert ka mida nad andnud on. Igatahes väga väga vapustav oli.
Aga te ei kujuta ette milline piin oli sealt ära saada. Esiteks mul läks 40 min aega, et saada festivalialast välja! Ja siis umbes tunnike, et koju rongiga saada. See oli jube kui palju inimesi oli ja kui paljud tahtsid rongile saada, õnneks läksin ma esimesse peatusesse, kus rongivagunid olid tühjad ja sain end kuidagi peale pressitud. Lõppude lõpuks olin ikka nii väsinud.
Igatahes Saturday highlight's are here..
Jane
teisipäev, 6. august 2013
...1.päev lollat
kogesin ja kuna ma pildistada ei saanud, kuna mu telefon on lihtsalt nii uunikum, siis arvan, et kõige paremini annab reedest ülevaate see video
...ja siis veel mõned pildid:)
esmaspäev, 5. august 2013
1.päev lollat
Nii mu armsad sõbrad, esiteks on nüüd 3 päeva lollapaloozat läbi ja elu võib tänasest jälle normaalse kuju võtta. Te ei kujuta ette kui raske on 3 päev lihtsalt festivalil tantsida, pidutseda, muusikat kuulata ja suhelda.
Alustan siis esimesest päevast.
Kõigepealt nii palju, et mu armas armas pere ostis mulle sünnipäevaks 3-päevase Lollapalooza pileti, mille eest ma olen nii tänulik. Ka eelmine aasta sain tänu neile ühel päeval käia. Siis käisin kuulamas selliseid bände nagu FUN, Franz Ferdinand ja muidugi mu isiklikk lemmik RHCP.
Aga see aasta oli muidugi midagi teisel tasemel, sest sain Lollat nautida kõik 3 päeva. Ja muidugi oli see lihtsalt supper! Seda ei anna võrrelda mitte ühegi teise festivaliga kus ma käinud olen. Sest see kõik toimub Chicago kesklinnas, kus pimeduse saabudes lihtsalt avaneb maailma kõige ilusaim vaade. See võib-olla tundub mulle ainult nii(kuna Chicago on muidugi mu lemmiklinn). Igatahes, kuidas saakski olla üks festival mitte nauditav kui sul on kõrval maailma sõbralikumad inimesed, imeilus linn ja lihtsalt vägev muusika?
1. päev @ Lolla
Saime sõbrannaga kokku bean'i ees, ehk see suur oakujuline asjandus kesklinnas..kindlasti olete filmides näinud. Igatahes saime seal kokku ja siis läksime 1.30 paiku festivalile. Inimesi oli reedel kolme päevast kõige vähem ja ilm oli ka hästi mõnus. Hakkasime siis ringi kõndima ja tahtsime esimesena Icona Pop'i kuulata, aga meile jäi ette Toyota telk, kust sai igast freebiesi, ja siis mõtlesime, et miks mitte, sest Icona Popini oli ju aega. Tegime endale uued tatoveeringud(kehamaalingud) mis hiljem osutasid ülimalt popiks, sest paljud tahtsid meiega pilti teha. Unustasime end siis sinna telki, kuni mõistisime, et oii nad mängivad vist. Hakkasime lava juurde kõndima, aga sinna me ei jõudnud kuna vihma hakkas sadama ja meie kartsime enda uhiuued tatoveeringud märjaks teha...girls. Igatahes natukese ajapärast jäi vihm üle ja tahtsime süüa ja väljusime festivali alast ning läksime Potbelly'sse, mis on täpselt samasugune võileva koht nagu Subway. Sõime kõhud punni ja läksime tagasi Lollapaloozale, läksime Crystal Castelit kuulama, ja kuigi me olime üsna üsna taga siis, sound oli hea. Peale CC tuli Imagine Dragons mängima, mis oli minu jaoks päeva kõige oodatum osa..Kuigi me olime päris lähedal seekord, siis oli sound väga halb ja kõik hakkasid karjuma turn it up.. ja siis korraga kadus elekter ja kõik jäi vaikseks umbes 15 minutiks. Siiski saadi kõik korda ja tehti vägev kontsert, pealaulja tegi isegi crowsurfingut, igatahes oli väga vägev vaadata kuidas keegi nii sisse elab ja nii tänulik publikule on.
Pärast lõppu liikusime edasi ja läksime Flux Pavillionit kuulama. Üldse oli lavasid 8tk ja festivali ala oli üüüüüratult suur ja liikumine oli suhteliselt vaevaline. Kuidagi suutsime saada esimesse ritta ja sealt nautida. Veidike häirisid need inimesed kes seal olid, sest kuna see muusika oli selline trippy, siis oli arusaada, et inimesed on ka ikka väga ära trippinud ja narkootikume võtnud. Eriti tugev oli muidugi kanepilõhn, mida oli tunda iga 5 meetri tagant. Kuigi festivalil olid ka politseinikud ja ''karm'' kotikontroll siis olid ikkagi võetud oma asjad kaasa. Ning need pahupidi-ära suitsetanud silmadega inimesed häirisid ikka korralikult. Pluss visati iga natukese ajatagant tühi õllepurk üles, õnneks mul oli õnne ja ei saanud vastu pead.
Edasi läksime kuulama the killerist ja nautsime neid kuni hakkas külm ja läksime tagasi sinna kus kuulasime Flux'i ja kuulasime Steve Aokit, kes muidugi suutis meid täielikult üllatada ja isegi nauditavat muusikat lasta.
Koju läksin rongiga, aga kuna inimesi oli nii palju, siis võttis see nii palju aega ja vagun oli ka muidugi pungini täis. Oleksin võinud minna isaga, kes oli oma paadi parkinud kuhugi dock'i, aga kuna mul polnud aimugi, kus see asub ning pluss oleks pidanud võtma veel watertaxi, et paadini saama, siis otsutasin üksinda minna koju. Ja mul pole ju telefoni ka:D
Muidugi on mu host isa lihtsalt kõige lahedam. Ta sai paar nädalat tagasi 50 ja ikka rokib täiega festivalidel. Ka tal oli 3-päevane Lolla pilet!
Aaaaaa ja nüüd põneva osa juurde.
Mäletate ma pidin Sarah üllatama? Igatahes kõik läks nagu valatult...except tema ja ta kihlatu oleks peaaegu minu pärast suurde tülli läinud, kuna kui helistasin Patrickule(ta kihlatule) ja tahtsin üle kinnitada, et kõik toimub nii nagu peab, siis juhtus nii, et nad olid just samal ajal autos ja Sarah kuulis et Patrick räägib kellegi tüdrukuga, ise olles ülimalt sneaky :Digatahes lõpuks sai kõik korda ja Sarah paistis mega üllatunud, kui mind nägi. Aga kuidas ta saakski mitte olla, kui arvas, et ma ikka Eestis:D Nii armas oli teda näha ja natuke nendega olla. Kuigi mul oli ikka veel kõva jet-lag, siis väga kaua et saanud nendega olla, sest uni kippus silma.
Olge ikka armsad ja sõbralikud:)
Jane
Alustan siis esimesest päevast.
Kõigepealt nii palju, et mu armas armas pere ostis mulle sünnipäevaks 3-päevase Lollapalooza pileti, mille eest ma olen nii tänulik. Ka eelmine aasta sain tänu neile ühel päeval käia. Siis käisin kuulamas selliseid bände nagu FUN, Franz Ferdinand ja muidugi mu isiklikk lemmik RHCP.
Aga see aasta oli muidugi midagi teisel tasemel, sest sain Lollat nautida kõik 3 päeva. Ja muidugi oli see lihtsalt supper! Seda ei anna võrrelda mitte ühegi teise festivaliga kus ma käinud olen. Sest see kõik toimub Chicago kesklinnas, kus pimeduse saabudes lihtsalt avaneb maailma kõige ilusaim vaade. See võib-olla tundub mulle ainult nii(kuna Chicago on muidugi mu lemmiklinn). Igatahes, kuidas saakski olla üks festival mitte nauditav kui sul on kõrval maailma sõbralikumad inimesed, imeilus linn ja lihtsalt vägev muusika?
1. päev @ Lolla
Saime sõbrannaga kokku bean'i ees, ehk see suur oakujuline asjandus kesklinnas..kindlasti olete filmides näinud. Igatahes saime seal kokku ja siis läksime 1.30 paiku festivalile. Inimesi oli reedel kolme päevast kõige vähem ja ilm oli ka hästi mõnus. Hakkasime siis ringi kõndima ja tahtsime esimesena Icona Pop'i kuulata, aga meile jäi ette Toyota telk, kust sai igast freebiesi, ja siis mõtlesime, et miks mitte, sest Icona Popini oli ju aega. Tegime endale uued tatoveeringud(kehamaalingud) mis hiljem osutasid ülimalt popiks, sest paljud tahtsid meiega pilti teha. Unustasime end siis sinna telki, kuni mõistisime, et oii nad mängivad vist. Hakkasime lava juurde kõndima, aga sinna me ei jõudnud kuna vihma hakkas sadama ja meie kartsime enda uhiuued tatoveeringud märjaks teha...girls. Igatahes natukese ajapärast jäi vihm üle ja tahtsime süüa ja väljusime festivali alast ning läksime Potbelly'sse, mis on täpselt samasugune võileva koht nagu Subway. Sõime kõhud punni ja läksime tagasi Lollapaloozale, läksime Crystal Castelit kuulama, ja kuigi me olime üsna üsna taga siis, sound oli hea. Peale CC tuli Imagine Dragons mängima, mis oli minu jaoks päeva kõige oodatum osa..Kuigi me olime päris lähedal seekord, siis oli sound väga halb ja kõik hakkasid karjuma turn it up.. ja siis korraga kadus elekter ja kõik jäi vaikseks umbes 15 minutiks. Siiski saadi kõik korda ja tehti vägev kontsert, pealaulja tegi isegi crowsurfingut, igatahes oli väga vägev vaadata kuidas keegi nii sisse elab ja nii tänulik publikule on.
Pärast lõppu liikusime edasi ja läksime Flux Pavillionit kuulama. Üldse oli lavasid 8tk ja festivali ala oli üüüüüratult suur ja liikumine oli suhteliselt vaevaline. Kuidagi suutsime saada esimesse ritta ja sealt nautida. Veidike häirisid need inimesed kes seal olid, sest kuna see muusika oli selline trippy, siis oli arusaada, et inimesed on ka ikka väga ära trippinud ja narkootikume võtnud. Eriti tugev oli muidugi kanepilõhn, mida oli tunda iga 5 meetri tagant. Kuigi festivalil olid ka politseinikud ja ''karm'' kotikontroll siis olid ikkagi võetud oma asjad kaasa. Ning need pahupidi-ära suitsetanud silmadega inimesed häirisid ikka korralikult. Pluss visati iga natukese ajatagant tühi õllepurk üles, õnneks mul oli õnne ja ei saanud vastu pead.
Edasi läksime kuulama the killerist ja nautsime neid kuni hakkas külm ja läksime tagasi sinna kus kuulasime Flux'i ja kuulasime Steve Aokit, kes muidugi suutis meid täielikult üllatada ja isegi nauditavat muusikat lasta.
Koju läksin rongiga, aga kuna inimesi oli nii palju, siis võttis see nii palju aega ja vagun oli ka muidugi pungini täis. Oleksin võinud minna isaga, kes oli oma paadi parkinud kuhugi dock'i, aga kuna mul polnud aimugi, kus see asub ning pluss oleks pidanud võtma veel watertaxi, et paadini saama, siis otsutasin üksinda minna koju. Ja mul pole ju telefoni ka:D
Muidugi on mu host isa lihtsalt kõige lahedam. Ta sai paar nädalat tagasi 50 ja ikka rokib täiega festivalidel. Ka tal oli 3-päevane Lolla pilet!
Aaaaaa ja nüüd põneva osa juurde.
Mäletate ma pidin Sarah üllatama? Igatahes kõik läks nagu valatult...except tema ja ta kihlatu oleks peaaegu minu pärast suurde tülli läinud, kuna kui helistasin Patrickule(ta kihlatule) ja tahtsin üle kinnitada, et kõik toimub nii nagu peab, siis juhtus nii, et nad olid just samal ajal autos ja Sarah kuulis et Patrick räägib kellegi tüdrukuga, ise olles ülimalt sneaky :Digatahes lõpuks sai kõik korda ja Sarah paistis mega üllatunud, kui mind nägi. Aga kuidas ta saakski mitte olla, kui arvas, et ma ikka Eestis:D Nii armas oli teda näha ja natuke nendega olla. Kuigi mul oli ikka veel kõva jet-lag, siis väga kaua et saanud nendega olla, sest uni kippus silma.
Olge ikka armsad ja sõbralikud:)
Jane
neljapäev, 1. august 2013
lennujaamast
Istun Helsingi lennujaamas ja mõtlesin, et kõige õigem viis ajaveetmiseks oleks blogi kirjutamine.
Et siis ülikool, jah?P
Tuleb nii vist välja, kõigepealt sõidan Chicagosse, kus veedan imelised 18päeva oma armsa hostpere juures ning sealt juba Tampasse, Floridasse ülikooli. Ülikooli nimeks on University of Tampa. Ja kui keegi mõtleb...hmm, ei tea mida see Jane õppima läheb, siis welcome to the club, sest ma isegi ei tea:D Jah, Usa's peab oma eriala valima 3. õppeaasta alguseks ehk junior year'iks. Ja veel infoks et baka kestab Usa's 4 aastat.
Elama hakkan ühikas ning mu kool näeb välja nagu totaalne dream college, kus kõik vajalikud asjad on olemas. Kuigi ma pole kooli tegelikult veel pärisel näinud, siis piltide pealt vaadates, olen ma ikka nii rahul kui rahul olla saab.
Sain juba oma tunniplaani teada, aga kuna ma pole veel 100% kindel kas see jääb ka selliseks, sest äkki tahan midagi ära vahetada või hoopis juurde võtta siis ei hakka ma teid sellega preagu tüütama ja võib-olla hiljem kui juba tunnid peal.
Koolis pean kohal olema 19.augustiks ehk siis peavad kõik välismaalt tulevad õpilased kohal olema, aga muidu tulevad ülejäänud õpilased 21.augustiks ja kool hakkab 26.augustil alles.
Elama hakkan Austin halli'is ehk see on minu ühikamaja nimi. Ja tuba jagan 3 tüdrukuga + 2 suitmates'iga ehk kahe viimasega jagame veel ühist vannituba. Kõik tüdrukud on juba ühendust võtnud ja sõbraks oleme saanud. Üks tüdukutest küsis juba kas on mingi värv mis ei meeldi, et ta läheb emaga vannitoa jaoks asju ostma :D ameeriklased.
Miks just Ameerika?
Põhjuseid on palju ning see on olnud mu unistuseks juba vist 7. klassist peale, kus tahtsin kindlasti minna ülikooli Usasse. Mäletan, et isegi 7. klassis kirjutasime omale kirja, mille saime pärast põhikooli lõpetamist kätte ning seal oli mul juba ära märgitud, et Ameerika ülikooli soovin minna.
Näiteks üks põhjustest on kindlasti see, et kuna ma ei tea absoluutselt mida ma teha tahan edasi...üks päev tahan saada advokaadiks, teisel arstiks ja kolmandal päeval juba ärijuhiks..siis Ameerika pakub mul edasiõppimisvõimalus kohe pärast keskkooli, ilma et peaks kohe selle kõige tähtsama otsuse langetama. Sest aastat ma kindlasti vahele ei tahtnud jätta, sest tegelt on ju õppimine meeldiv.
Siis mulle väga meeldib kuidas Usa ülikoolis õppimisviis käib. Kõik on ülimalt aktiivsed ja tunnis on kohustuslik kaasarääkida. Eestis olen kuulnud, et õppejõud peab loengut ning kõik teevad sel ajal mida tahavad...Ning on minu kooli üheks plussiks see, et õppejõudude suhe õpilaste kohta on 1:20 mis on üsnagi väike, kõik õpilased saavad piisavalt tähelepanu ja abi.
Ning muidugi ka see, mis toimub siis pärast loenguid. Loodud on sadu erinevaid klubisi/ringe millest õpilased saavad osa võtta. Kõigile on miskit loodud ja muidugi on võimalik luua ka ise mingi ring.
Ja Florida kohapealt nii palju, et see on lihtsalt supper koht aasta ringi elamiseks, eriti mulle, kellele meeldib aasta läbi joosta. Hetkel meenuvad mulle need südatalvised jooksud Eestis kus külma on -18kraadi ja saad end lõpuks riidesse pandud ja välja veetud, et jooksma minna. Aga siis pole jooks nauditav, vaid pigem kohustus. Ja kuna mul on suuuured plaanid jookmise kohapealt siis aastaringne treening kulub igati marjaks ära ja aitab unistusi ellu viia:)
Kindlasti lähen ma õppima seda, mida saan ka Eestis rakendada ning Eestile kasuks olla, sest tagasi ma tulen niikuinii ja seda ilma naljata, sest Eesti on, oli ja jääb ka kõige armsamaks kohaks mulle kogu maailmas.
Chicagost rääkides nii palju, et vahetusisa peaks mulle vastu tulema. Uskumatu on mõelda, et jälle ma pole neid aasta näinud. Kuidas see aeg lihtsalt nii kiiresti lendab ja kuidas teda nii vähe alati tundub. Pakkimisega läks ka kiireks..mulle meenusid pakkimise käigus mu kirjanduseõpetaja Ü.Uulma sõnad mis kõlasid nii:''Alati jääb üks päev puudu''. Kuigi need sõnad käisid pigem rohkem keskkooli lõpueksamite kohta, siis need sobivad pakkimise kohta ka :D Õnneks sai vist kõik pakitud 1x23kg + käsipagas8kg + läptop + käekott. Niiet hetkel olen suhteliselt elevant, aga kõik on ju seda väärt.
Oh, ma mainiks ära mis ma oma hostidele kingituseks viin ka. Esiteks emale ja kahele õele viin isekootud villased sokid, siis Josiele( väiksemale) Lotte dvd ja Tessale ingliskeelse raamatu Vana-Toomase legendist. Siis isale viin õige eesti viina. Seda viimast pole ma neile kunagi vist viinud, kuigi olen jookidest olen neile varem viinud Vana-Tallinnat, Kristallkümmelit ja Sheridan likööri(nende perekonna nimi on ka Sheridan)
ning muidugi veel palju palju palju palju komme ja sokolaadi. Kuigi neile väga ei paista eesti maiustused huvitavat siis, eks ma seekord promon neid rohkem ja sõprade seas on need VÄGA populaarsed.
Oma parimale sõbrannale Sarah'ile ütlesin juba ammu, kui pilet sai ostetud, et tulen Chicagosse. Aga siis tuli meil tema kihlatuga(jaa, ta kihlus talvel), et ütleme talle, et ma ikkagi ei tule ja siis äkki hüppan kusagilt välja. Nii tegimegi, ütlesin Sarah'le nädal ennem, et lähen otse Tampasse ja äkki näeb jõulude ajal. Ta tundus ikka väga kurb ja mul tekkis ka halb tunne, aga nüüd on plaan selline, et reedel 2.augustil kell 11 õhtul toom Patrick(Sarah kihlatu) ta mu majakõrval olevasse Burrito house'i sööma ning ma siis hüppan kusagilt välja ning tal pole AIMUGI! Voh nii vägev! Ootan juba.
Ja siis miks selline kellaaeg üldse? Sest mu armasarmas hostpere ostis mulle 3-päevase Lollapalooza pileti kus ma veedan nüüd enamus aja 2-4augstil ning that's why me kohtume nii lambisel kellaajal.
Tean juba, et esimese õhtu veedan ma Josiega ning meil in palju catching up to do!
Oeh, ma ei jaksa enam isegi kirjutada ja lähen tšillin lennujaamas ringi. Ma soovin teile südamest kõike kõike paremat ja varsti näeme! Sest teatavasti läheb aasta kiiresti ja trust me, tean seda juba oma vahetusõpilase kogemusest:)
Olge supper tublid, Jane
Et siis ülikool, jah?P
Tuleb nii vist välja, kõigepealt sõidan Chicagosse, kus veedan imelised 18päeva oma armsa hostpere juures ning sealt juba Tampasse, Floridasse ülikooli. Ülikooli nimeks on University of Tampa. Ja kui keegi mõtleb...hmm, ei tea mida see Jane õppima läheb, siis welcome to the club, sest ma isegi ei tea:D Jah, Usa's peab oma eriala valima 3. õppeaasta alguseks ehk junior year'iks. Ja veel infoks et baka kestab Usa's 4 aastat.
Elama hakkan ühikas ning mu kool näeb välja nagu totaalne dream college, kus kõik vajalikud asjad on olemas. Kuigi ma pole kooli tegelikult veel pärisel näinud, siis piltide pealt vaadates, olen ma ikka nii rahul kui rahul olla saab.
Sain juba oma tunniplaani teada, aga kuna ma pole veel 100% kindel kas see jääb ka selliseks, sest äkki tahan midagi ära vahetada või hoopis juurde võtta siis ei hakka ma teid sellega preagu tüütama ja võib-olla hiljem kui juba tunnid peal.
Koolis pean kohal olema 19.augustiks ehk siis peavad kõik välismaalt tulevad õpilased kohal olema, aga muidu tulevad ülejäänud õpilased 21.augustiks ja kool hakkab 26.augustil alles.
Elama hakkan Austin halli'is ehk see on minu ühikamaja nimi. Ja tuba jagan 3 tüdrukuga + 2 suitmates'iga ehk kahe viimasega jagame veel ühist vannituba. Kõik tüdrukud on juba ühendust võtnud ja sõbraks oleme saanud. Üks tüdukutest küsis juba kas on mingi värv mis ei meeldi, et ta läheb emaga vannitoa jaoks asju ostma :D ameeriklased.
Miks just Ameerika?
Põhjuseid on palju ning see on olnud mu unistuseks juba vist 7. klassist peale, kus tahtsin kindlasti minna ülikooli Usasse. Mäletan, et isegi 7. klassis kirjutasime omale kirja, mille saime pärast põhikooli lõpetamist kätte ning seal oli mul juba ära märgitud, et Ameerika ülikooli soovin minna.
Näiteks üks põhjustest on kindlasti see, et kuna ma ei tea absoluutselt mida ma teha tahan edasi...üks päev tahan saada advokaadiks, teisel arstiks ja kolmandal päeval juba ärijuhiks..siis Ameerika pakub mul edasiõppimisvõimalus kohe pärast keskkooli, ilma et peaks kohe selle kõige tähtsama otsuse langetama. Sest aastat ma kindlasti vahele ei tahtnud jätta, sest tegelt on ju õppimine meeldiv.
Siis mulle väga meeldib kuidas Usa ülikoolis õppimisviis käib. Kõik on ülimalt aktiivsed ja tunnis on kohustuslik kaasarääkida. Eestis olen kuulnud, et õppejõud peab loengut ning kõik teevad sel ajal mida tahavad...Ning on minu kooli üheks plussiks see, et õppejõudude suhe õpilaste kohta on 1:20 mis on üsnagi väike, kõik õpilased saavad piisavalt tähelepanu ja abi.
Ning muidugi ka see, mis toimub siis pärast loenguid. Loodud on sadu erinevaid klubisi/ringe millest õpilased saavad osa võtta. Kõigile on miskit loodud ja muidugi on võimalik luua ka ise mingi ring.
Ja Florida kohapealt nii palju, et see on lihtsalt supper koht aasta ringi elamiseks, eriti mulle, kellele meeldib aasta läbi joosta. Hetkel meenuvad mulle need südatalvised jooksud Eestis kus külma on -18kraadi ja saad end lõpuks riidesse pandud ja välja veetud, et jooksma minna. Aga siis pole jooks nauditav, vaid pigem kohustus. Ja kuna mul on suuuured plaanid jookmise kohapealt siis aastaringne treening kulub igati marjaks ära ja aitab unistusi ellu viia:)
Kindlasti lähen ma õppima seda, mida saan ka Eestis rakendada ning Eestile kasuks olla, sest tagasi ma tulen niikuinii ja seda ilma naljata, sest Eesti on, oli ja jääb ka kõige armsamaks kohaks mulle kogu maailmas.
Chicagost rääkides nii palju, et vahetusisa peaks mulle vastu tulema. Uskumatu on mõelda, et jälle ma pole neid aasta näinud. Kuidas see aeg lihtsalt nii kiiresti lendab ja kuidas teda nii vähe alati tundub. Pakkimisega läks ka kiireks..mulle meenusid pakkimise käigus mu kirjanduseõpetaja Ü.Uulma sõnad mis kõlasid nii:''Alati jääb üks päev puudu''. Kuigi need sõnad käisid pigem rohkem keskkooli lõpueksamite kohta, siis need sobivad pakkimise kohta ka :D Õnneks sai vist kõik pakitud 1x23kg + käsipagas8kg + läptop + käekott. Niiet hetkel olen suhteliselt elevant, aga kõik on ju seda väärt.
Oh, ma mainiks ära mis ma oma hostidele kingituseks viin ka. Esiteks emale ja kahele õele viin isekootud villased sokid, siis Josiele( väiksemale) Lotte dvd ja Tessale ingliskeelse raamatu Vana-Toomase legendist. Siis isale viin õige eesti viina. Seda viimast pole ma neile kunagi vist viinud, kuigi olen jookidest olen neile varem viinud Vana-Tallinnat, Kristallkümmelit ja Sheridan likööri(nende perekonna nimi on ka Sheridan)
ning muidugi veel palju palju palju palju komme ja sokolaadi. Kuigi neile väga ei paista eesti maiustused huvitavat siis, eks ma seekord promon neid rohkem ja sõprade seas on need VÄGA populaarsed.
Oma parimale sõbrannale Sarah'ile ütlesin juba ammu, kui pilet sai ostetud, et tulen Chicagosse. Aga siis tuli meil tema kihlatuga(jaa, ta kihlus talvel), et ütleme talle, et ma ikkagi ei tule ja siis äkki hüppan kusagilt välja. Nii tegimegi, ütlesin Sarah'le nädal ennem, et lähen otse Tampasse ja äkki näeb jõulude ajal. Ta tundus ikka väga kurb ja mul tekkis ka halb tunne, aga nüüd on plaan selline, et reedel 2.augustil kell 11 õhtul toom Patrick(Sarah kihlatu) ta mu majakõrval olevasse Burrito house'i sööma ning ma siis hüppan kusagilt välja ning tal pole AIMUGI! Voh nii vägev! Ootan juba.
Ja siis miks selline kellaaeg üldse? Sest mu armasarmas hostpere ostis mulle 3-päevase Lollapalooza pileti kus ma veedan nüüd enamus aja 2-4augstil ning that's why me kohtume nii lambisel kellaajal.
Tean juba, et esimese õhtu veedan ma Josiega ning meil in palju catching up to do!
Oeh, ma ei jaksa enam isegi kirjutada ja lähen tšillin lennujaamas ringi. Ma soovin teile südamest kõike kõike paremat ja varsti näeme! Sest teatavasti läheb aasta kiiresti ja trust me, tean seda juba oma vahetusõpilase kogemusest:)
Olge supper tublid, Jane
teisipäev, 16. juuli 2013
Kallid sõbrad, siin ma olen! Kuuaega on möödunud viimasest postitusest ja saan taas öelda, et I'm back!!!
Mis on toimunud kuu jooksul? Palju!! Kõike detailselt ei hakka ma rääkima, kuid tähtsamad sündumsed mainin ikka ära:)
20.juunil oli lõpetamine ning lõppude lõpuks sain ka mina keskkooli lõpetatud, haha see kõlab nii nagu oleks ma mitu korda istuma jäänud. Ei, õnneks nii hull asi ikka polnud, vaid lihtsalt vahetusaasta Usas röövis ühe aasta ning pidin seda Eestis olles kordama, kuid tean, et see oli ainuõige otsus ning parim minu jaoks. Tihti peale peetakse seda miinuseks, et oii, ei tea kas peaks minema vahetusaastale kuna pean ju klassi kordama ja ei saa oma klassiga lõpetada. Aga minu jaoks oli see pigem SUUUUUR pluss, sest see andis mulle aasta lisa õppida ja teadmisi omandada, rohkem aega otsustada, mida edasi tahan teda ning muidugi ei tasuks mainimata jätta neid imelisi inimesi, keda ma uues koolis ja klassis kohtasin ja kes mulle väga kalliks said! Nii, et SINA, kes sa seal mõtled, kas minna vahetusaastale või mitte ning just kahtled selle lisaaasta pärast siis muidugi mine! :)
21. juunil lõpetasid ka kaks head sõbrannat ning nende ilusatele lõpetamistele oli mul võimalus minna:)
Siis 28-30. juuni toimus ELO, kus veetsime kõik yfukad aega koos Väike-Maarjas ning valmistasime tulevasi vahetusõpilasi ette nende vahetusaastale minekuks. Ma pole nüüd kõige aktiivsem yfukas, kuid nendega koos aega veeta meeldib mulle üle kõige ning YFU paneb mind tahtma olla veel aktiivsem:) Igatahes sai koos veedetud imeline nädalavahetus täis naeru ja lõbu. Hiljem lugesin ka võpide blogisi ja niiiiii suur rõõm oli lugeda kui väga neile meeldis see! Minu ELO toimus täpselt neli aastat tagasi samas kohas ja ooooo, mis nostalgia!
Arstide vahelt käime on ka mul pikki tunde röövinud, sest ülikooli health form'id vajavad ju täitmist. Perearsti juures sai käidud vist 5 korda(asub Lasnamäel:D) ning vereproove mitu korda antud ning muidugi ka paar süsti oli vaja saada, sest usa ülikoolid on jube nõudlikud. Nüüd on sellega vist kõik, sest sain vist kõik vajalikud asjad tehtud ja ülikoolile paberid saadetud! Lisaks käisin ma esimest korda pärast 19. sünnipäeva (augustikuus) hambaarsti juures. Minuga on selline lugu, et mul on alati hambaaugud, juba väiksest peale. Võiks isegi kandideerida Guinessi raamatusse, kõige rohkem hambaarsti juures käinud inimesele. Läksin siis pärast 11 kuud sinna ja sain peaaegu šoki osaliseks kui tuli välja, et kõigest üks väike Sööbik on minu hambasse pesa teinud. Hambaarste kardan ma muidugi ka üle kõige, nii väga, et kui ma juba tunnen, et nüüd varsti hakkab valu saama, siis juba ennem valu kiljatan, sest valu on ju vaja igaksjuhuks ennetada:D õnneks on mu hambaarst maailma toredaim:)
3.juulil sain valimispäeva YFU's koos Anneli ja Brittiga läbi viia, sest mis teha, ELO'st sisse läinud vabatahtliku pisik oli ikka veel veres:) Olime kontoris ja läksime isegi YES'i bussile vastu, mis samal õhtul saabus:)
Lisaks arstide vahelt käimisele pidin ma ka autkooli lõppastmekoolituse läbi tegema, kuigi mul aeguvad load alles 2.jaanuaril siis ikkagi tahtsin ennem selle ära teha. Peaaegu terve päeva veetsin siis libedarajal ning autot juhtides. Mina olin veel kõigele lisaks üksinda autos ja siis pidin kõiki harjutusi 2x rohkem tegema kui teised, sest nad oli kahekesi autos ja siis mingi aja tagant vahetasid juhti. Üldjuhul mulle väga selline ekstreemne asi ei meeldi, aga lõpus läks lõbusaks, sest paar korda läks auto ikka päris pöördesse:D Järgmine hommik läbisin ka keskkonna säästliku sõidu ning instruktoriks oli hästi tore tädi, kellega oli lahe juttu puhuda. Keskmiseks kiiruseks märgiti mulle autokooli paberile 28 km/h mis näitab, et ma pole eriline kihutaja :D:D Nüüd eile käisin ARK'is ja tahtsin lube ära vahetada, aga tuleb välja, et alles kuu ennem aegumist on neid võimalik vahetada..aga kuna mul juhiluba on ka muidugi kadunud, siis vähemalt sain dublikaadi tehtud, sest arvatavasti hakkan Usa's ka autot juhtima.
Trennide kohapealt on hetkel kõik okei, aga nädal tagasi olin ma haige(jaaaa! esimest korda vist suvel haige) ning jäi 3 päeva vahele. Ma ei taha isegi meelde tuletada mis tunne see oli, et ei saa jooksma minna. Kuigi igapäev lubasin, et lähen, siis ikkagi pikalt ette vaadates poleks see parim idee olnud, sest šanšš rohkem haigeks jääda oli suur. Aga nüüd olen juba 4 päeva järjest jooksnud ja tunne on supper! Täna sain emalt kõne, et vanaema oli linna tulnud ja teisele vanaemale külla läinud. Mõtlesin, et teen neile üllatuse ja lähen neid vaatama. Mõeldud-tehtud! Kuigi see nii kergesti ei juhtunud, sest otsustasin vanaema juurde joosta(Kadriorgu) aga tuul oli ikka sajaga vastu ja mu tempo oli ikka päris aeglane ning muidugi tuleb siin kohal meelde tuletada, et ma pole hommikune jooksja ja kell 11.00 asusin juba teele:D Igatahes, kohale ma jõudsin ning alt kella helistades teatasin uhkelt, et postiteenused. Lõppuks jäädi uskuma ning vanaema tegi ukse lahti ja korteri ukse taha jõudes muidugi nalja kui palju, kui üks vanaema oli teise vanaema taha peitu läinud vihmavarjuga, igaksjuhuks, kui ''postiteenused'' oleks olnud kurjategija:D Juttu jätkus pikaks ajaks ning ära minnes saatsin vanaema trammile ning ise mõtlesin, et misasja, ei viitsi ma küll enam joosta tagasi. Vaatasin bussipeatuses bussiaega kui nägin, et minu buss tuleb alles 15min pärast, siis sain oma motivatsiooni tagasi ning teatasin endale, et ei ole allaandja ja mis mõttes ma üldse jooksin pikamaa tuul vastu ja nüüd tuleb nautida, kui tuul seljatagant. Tuli ju ainult natuke jalgu liigutada, sest tuul tegi enamus töö:) Igatahes koju ma ikkagi jõudsin ja täitsa joostes:)
Ning Ameerikasse minemiseni on jäänud kõigest 2 nädalat ja 2 päeva. Esimest korda vist ei loe ma päevi minekuni, sest minek tuleb ülimalt bittersweet. Kodumaad selja taha jätta on valus, sest siin olen ma kasvanud ja siin on minu pere ja sõbrad! Aga samas ootan ma väga, et taas oma ''vahetusaastat'' x4 alustada ning ülikooli minna ja targemaks saada! Järgmises postitus tuleb minu ülikoolist ning minekust, sest sain hiljuti oma roommatesid ja suitematsid ning tunniplaani teada.
Mis on toimunud kuu jooksul? Palju!! Kõike detailselt ei hakka ma rääkima, kuid tähtsamad sündumsed mainin ikka ära:)
20.juunil oli lõpetamine ning lõppude lõpuks sain ka mina keskkooli lõpetatud, haha see kõlab nii nagu oleks ma mitu korda istuma jäänud. Ei, õnneks nii hull asi ikka polnud, vaid lihtsalt vahetusaasta Usas röövis ühe aasta ning pidin seda Eestis olles kordama, kuid tean, et see oli ainuõige otsus ning parim minu jaoks. Tihti peale peetakse seda miinuseks, et oii, ei tea kas peaks minema vahetusaastale kuna pean ju klassi kordama ja ei saa oma klassiga lõpetada. Aga minu jaoks oli see pigem SUUUUUR pluss, sest see andis mulle aasta lisa õppida ja teadmisi omandada, rohkem aega otsustada, mida edasi tahan teda ning muidugi ei tasuks mainimata jätta neid imelisi inimesi, keda ma uues koolis ja klassis kohtasin ja kes mulle väga kalliks said! Nii, et SINA, kes sa seal mõtled, kas minna vahetusaastale või mitte ning just kahtled selle lisaaasta pärast siis muidugi mine! :)
21. juunil lõpetasid ka kaks head sõbrannat ning nende ilusatele lõpetamistele oli mul võimalus minna:)
Siis 28-30. juuni toimus ELO, kus veetsime kõik yfukad aega koos Väike-Maarjas ning valmistasime tulevasi vahetusõpilasi ette nende vahetusaastale minekuks. Ma pole nüüd kõige aktiivsem yfukas, kuid nendega koos aega veeta meeldib mulle üle kõige ning YFU paneb mind tahtma olla veel aktiivsem:) Igatahes sai koos veedetud imeline nädalavahetus täis naeru ja lõbu. Hiljem lugesin ka võpide blogisi ja niiiiii suur rõõm oli lugeda kui väga neile meeldis see! Minu ELO toimus täpselt neli aastat tagasi samas kohas ja ooooo, mis nostalgia!
Arstide vahelt käime on ka mul pikki tunde röövinud, sest ülikooli health form'id vajavad ju täitmist. Perearsti juures sai käidud vist 5 korda(asub Lasnamäel:D) ning vereproove mitu korda antud ning muidugi ka paar süsti oli vaja saada, sest usa ülikoolid on jube nõudlikud. Nüüd on sellega vist kõik, sest sain vist kõik vajalikud asjad tehtud ja ülikoolile paberid saadetud! Lisaks käisin ma esimest korda pärast 19. sünnipäeva (augustikuus) hambaarsti juures. Minuga on selline lugu, et mul on alati hambaaugud, juba väiksest peale. Võiks isegi kandideerida Guinessi raamatusse, kõige rohkem hambaarsti juures käinud inimesele. Läksin siis pärast 11 kuud sinna ja sain peaaegu šoki osaliseks kui tuli välja, et kõigest üks väike Sööbik on minu hambasse pesa teinud. Hambaarste kardan ma muidugi ka üle kõige, nii väga, et kui ma juba tunnen, et nüüd varsti hakkab valu saama, siis juba ennem valu kiljatan, sest valu on ju vaja igaksjuhuks ennetada:D õnneks on mu hambaarst maailma toredaim:)
3.juulil sain valimispäeva YFU's koos Anneli ja Brittiga läbi viia, sest mis teha, ELO'st sisse läinud vabatahtliku pisik oli ikka veel veres:) Olime kontoris ja läksime isegi YES'i bussile vastu, mis samal õhtul saabus:)
Lisaks arstide vahelt käimisele pidin ma ka autkooli lõppastmekoolituse läbi tegema, kuigi mul aeguvad load alles 2.jaanuaril siis ikkagi tahtsin ennem selle ära teha. Peaaegu terve päeva veetsin siis libedarajal ning autot juhtides. Mina olin veel kõigele lisaks üksinda autos ja siis pidin kõiki harjutusi 2x rohkem tegema kui teised, sest nad oli kahekesi autos ja siis mingi aja tagant vahetasid juhti. Üldjuhul mulle väga selline ekstreemne asi ei meeldi, aga lõpus läks lõbusaks, sest paar korda läks auto ikka päris pöördesse:D Järgmine hommik läbisin ka keskkonna säästliku sõidu ning instruktoriks oli hästi tore tädi, kellega oli lahe juttu puhuda. Keskmiseks kiiruseks märgiti mulle autokooli paberile 28 km/h mis näitab, et ma pole eriline kihutaja :D:D Nüüd eile käisin ARK'is ja tahtsin lube ära vahetada, aga tuleb välja, et alles kuu ennem aegumist on neid võimalik vahetada..aga kuna mul juhiluba on ka muidugi kadunud, siis vähemalt sain dublikaadi tehtud, sest arvatavasti hakkan Usa's ka autot juhtima.
Trennide kohapealt on hetkel kõik okei, aga nädal tagasi olin ma haige(jaaaa! esimest korda vist suvel haige) ning jäi 3 päeva vahele. Ma ei taha isegi meelde tuletada mis tunne see oli, et ei saa jooksma minna. Kuigi igapäev lubasin, et lähen, siis ikkagi pikalt ette vaadates poleks see parim idee olnud, sest šanšš rohkem haigeks jääda oli suur. Aga nüüd olen juba 4 päeva järjest jooksnud ja tunne on supper! Täna sain emalt kõne, et vanaema oli linna tulnud ja teisele vanaemale külla läinud. Mõtlesin, et teen neile üllatuse ja lähen neid vaatama. Mõeldud-tehtud! Kuigi see nii kergesti ei juhtunud, sest otsustasin vanaema juurde joosta(Kadriorgu) aga tuul oli ikka sajaga vastu ja mu tempo oli ikka päris aeglane ning muidugi tuleb siin kohal meelde tuletada, et ma pole hommikune jooksja ja kell 11.00 asusin juba teele:D Igatahes, kohale ma jõudsin ning alt kella helistades teatasin uhkelt, et postiteenused. Lõppuks jäädi uskuma ning vanaema tegi ukse lahti ja korteri ukse taha jõudes muidugi nalja kui palju, kui üks vanaema oli teise vanaema taha peitu läinud vihmavarjuga, igaksjuhuks, kui ''postiteenused'' oleks olnud kurjategija:D Juttu jätkus pikaks ajaks ning ära minnes saatsin vanaema trammile ning ise mõtlesin, et misasja, ei viitsi ma küll enam joosta tagasi. Vaatasin bussipeatuses bussiaega kui nägin, et minu buss tuleb alles 15min pärast, siis sain oma motivatsiooni tagasi ning teatasin endale, et ei ole allaandja ja mis mõttes ma üldse jooksin pikamaa tuul vastu ja nüüd tuleb nautida, kui tuul seljatagant. Tuli ju ainult natuke jalgu liigutada, sest tuul tegi enamus töö:) Igatahes koju ma ikkagi jõudsin ja täitsa joostes:)
Ning Ameerikasse minemiseni on jäänud kõigest 2 nädalat ja 2 päeva. Esimest korda vist ei loe ma päevi minekuni, sest minek tuleb ülimalt bittersweet. Kodumaad selja taha jätta on valus, sest siin olen ma kasvanud ja siin on minu pere ja sõbrad! Aga samas ootan ma väga, et taas oma ''vahetusaastat'' x4 alustada ning ülikooli minna ja targemaks saada! Järgmises postitus tuleb minu ülikoolist ning minekust, sest sain hiljuti oma roommatesid ja suitematsid ning tunniplaani teada.
kui päevitamine igavaks muutub:)
laupäev, 15. juuni 2013
And I'm back...
Pärast ööjooksu olid emotsioonid nii laes, et kõik negatiivne ununes. Nüüd, kuis emotsioonid on taandund, siis hakkavad tasapisi meenuma ka need pisiasjad, mis tagasi vaadates enam nii palju rõõmu ei pakkunud.
Esiteks, jooksu ajal pääsesid väiksed kivikesed tossu sisse ning need muutusid jooksu veidi ebameeldivaks, kuid mitte nii väga, et seisma oleks tahtud jäänud. Selle tagajärjel tekkis mul väikse varba alla SUUR vesivill. Kuid midagi peab ikka jooksuga kaasa ka saama, seekord siis vesivillike, mis tänaseks on juba minevik.
Teiseks, tekkis mul jooksu ajal vasakusse õlga valu. Õlaringe tehes valu ei taandund, ma isegi ei tea millest see tingitud oli.
Ning ööjooksuga lõpparvet tehes, pean ära mainima ühte postitust, mida lugedes ma lihsalt naersin pisarad silmas. Lugesin seda vist 3 korda läbi, sest pidin ju emale ja vanaemale ka ette lugema. Ka nende reaktsioon ei erinenud väga minu omast. Ühtaegu on see blogipositus natuke traagiline, kuid samas on autor maruhea kirjameister, kuid eks te ise otsustate. Igatahes link on SIIN:) Soovitan soojalt!
Nüüd tähtsate uudiste juurde...Sain endale uued jooksutossud (jippikajewuhuutralalala). Ka seekord sponsorite poolt(loe:vanaema) :D
Kuna tuli välja, et vanad sussid on ikka liiga väiksed pikamaajooksu jaoks. Kuna selle ajaga jalad tursuvad üsna palju ning suss jääb lihtsalt liiga väikseks. Samas lühikeste distantside jaoks on tiptopid. Olen nendega juba kolm trenni teinud ning juba jalga proovides teadsin, et we are meant to be together.
Ning lõpetuseks, kas olete kuulnud meie armas Contra tegemistest? Nimelt tegi ta hiljuti Võrumaale ringi peale, läbides 334 km kõigest 7 päevaga. Teatavasti on Contra suur jooksusell ning kilomeetreid jalge all tuhandeid. Inspireeritud tema tegemistest tahan ka ma midagi korda saata.
Ei, ma ei hakka Harjumaale ringi peale tegema, kuigi oma plaanist Eestile kunagi ringi peale joosta olen ma nii mõnelegi rääkinud. Kuid tahan midagi muud teha, nimelt joosta igas Tallinna linnaosas. Seoses sellega õpin tundama oma kodulinna veel rohkemgi. Olles eluaeg elanud Pirital ning Lasnamäel, ei ole mul peaaegu aimugi mis toimub ülejäänud 6 Tallinna linnaosas. Haru harva satun Põhja-Tallinnasse, Mustamäele ja Nõmmele. Kuigi kesklinnas käin(käisin) koolis, siis oleks vahva niisamuti seal ka uusi jooksuradasid avastada.
Olenevalt linnaosast sõltub ka viis kuidas sinna jooksma saan, Lasnamäele saan ise joosta, kuid Nõmmele peab vast bussiga minema, et seal joosta saaks.
Kui keegi tahab ka jooksukilomeetreid minuga jagada siis andke teada, seltsis on alati vahvam joosta (mitte võistlustel muidugi:D).
Oma blogi kujunduse ning nimega peaks ka midagi ette võtma, sest My adventures in the windy city ei ole vist väga pädev(?) kuid 1. augustil olen taas Chicagos, siis äkki ikka ei peaks muutma? Samas jään ma sinna lühikeseks ajaks, võib-olla ikka peaks muutma? Oeh, ei tea:D Kui on mõtteid, mis tegema peaks, andke teada. Tagasiside on alati oodatud!
Uued sussid tervitavad teid!
Pärast ööjooksu olid emotsioonid nii laes, et kõik negatiivne ununes. Nüüd, kuis emotsioonid on taandund, siis hakkavad tasapisi meenuma ka need pisiasjad, mis tagasi vaadates enam nii palju rõõmu ei pakkunud.
Esiteks, jooksu ajal pääsesid väiksed kivikesed tossu sisse ning need muutusid jooksu veidi ebameeldivaks, kuid mitte nii väga, et seisma oleks tahtud jäänud. Selle tagajärjel tekkis mul väikse varba alla SUUR vesivill. Kuid midagi peab ikka jooksuga kaasa ka saama, seekord siis vesivillike, mis tänaseks on juba minevik.
Teiseks, tekkis mul jooksu ajal vasakusse õlga valu. Õlaringe tehes valu ei taandund, ma isegi ei tea millest see tingitud oli.
Ning ööjooksuga lõpparvet tehes, pean ära mainima ühte postitust, mida lugedes ma lihsalt naersin pisarad silmas. Lugesin seda vist 3 korda läbi, sest pidin ju emale ja vanaemale ka ette lugema. Ka nende reaktsioon ei erinenud väga minu omast. Ühtaegu on see blogipositus natuke traagiline, kuid samas on autor maruhea kirjameister, kuid eks te ise otsustate. Igatahes link on SIIN:) Soovitan soojalt!
Nüüd tähtsate uudiste juurde...Sain endale uued jooksutossud (jippikajewuhuutralalala). Ka seekord sponsorite poolt(loe:vanaema) :D
Kuna tuli välja, et vanad sussid on ikka liiga väiksed pikamaajooksu jaoks. Kuna selle ajaga jalad tursuvad üsna palju ning suss jääb lihtsalt liiga väikseks. Samas lühikeste distantside jaoks on tiptopid. Olen nendega juba kolm trenni teinud ning juba jalga proovides teadsin, et we are meant to be together.
Ning lõpetuseks, kas olete kuulnud meie armas Contra tegemistest? Nimelt tegi ta hiljuti Võrumaale ringi peale, läbides 334 km kõigest 7 päevaga. Teatavasti on Contra suur jooksusell ning kilomeetreid jalge all tuhandeid. Inspireeritud tema tegemistest tahan ka ma midagi korda saata.
Ei, ma ei hakka Harjumaale ringi peale tegema, kuigi oma plaanist Eestile kunagi ringi peale joosta olen ma nii mõnelegi rääkinud. Kuid tahan midagi muud teha, nimelt joosta igas Tallinna linnaosas. Seoses sellega õpin tundama oma kodulinna veel rohkemgi. Olles eluaeg elanud Pirital ning Lasnamäel, ei ole mul peaaegu aimugi mis toimub ülejäänud 6 Tallinna linnaosas. Haru harva satun Põhja-Tallinnasse, Mustamäele ja Nõmmele. Kuigi kesklinnas käin(käisin) koolis, siis oleks vahva niisamuti seal ka uusi jooksuradasid avastada.
Olenevalt linnaosast sõltub ka viis kuidas sinna jooksma saan, Lasnamäele saan ise joosta, kuid Nõmmele peab vast bussiga minema, et seal joosta saaks.
Kui keegi tahab ka jooksukilomeetreid minuga jagada siis andke teada, seltsis on alati vahvam joosta (mitte võistlustel muidugi:D).
Oma blogi kujunduse ning nimega peaks ka midagi ette võtma, sest My adventures in the windy city ei ole vist väga pädev(?) kuid 1. augustil olen taas Chicagos, siis äkki ikka ei peaks muutma? Samas jään ma sinna lühikeseks ajaks, võib-olla ikka peaks muutma? Oeh, ei tea:D Kui on mõtteid, mis tegema peaks, andke teada. Tagasiside on alati oodatud!
Uued sussid tervitavad teid!
teisipäev, 11. juuni 2013
ÖÖÖÖÖÖÖjooks
Hei!
Hetkel olen paariks päevaks kolinud maale ning võtsin ka oma läpaka kaasa, aga nett on lihtsalt nii aeglane kui aeglane üldse olla saab. Läpaka võtsin just selle mõttega kaasa, et kirjutada oma jooksust reedel, kuid ma pole kindel kas ma üldse postitada seda saan, sest ma ei väsi kordamast kui aeglane see internet on. Aga eks ma üritan:)
Kui keegi paluks mul Rakvere ööjooksu ühe sõnaga iseloomustada, siis oleks see imeline. Nüüd siis lähemalt. Startisime Tallinnast kella 5 paiku. Kuigi start oli alles kell 21.30, siis hakkasid Mõmmijooksud ehk lastejooksud juba kell 18.30
Kahjuks, mina Mõmmijooksudel osaleda ei saa:D sest vanust liiga palju, aga see eest kvalifitseerub Matu sinna, kes on 10. aastane. Alates esmaspäevast olin ma oma varbakesi hoidnud ning neid ravinud, lootes, et nad mulle reedel tüli ei valmista. Isegi vanaemaj uures käisin mitu korda imelambiga oma varbaid ravimas. Õnneks tasus kõik ära ning võin juba etteruttates öelda, et varbad jooksu ajal ei teinud mitte ühtegi piuksu:)
Aga sõit Rakverre oli suhteliselt piinarikas. Inimesed võivad promoda seda Porchet, aga minu jaoks pole see auto üldse mugav. Just Maidu autoga sõites Rakverre tekkisid mul suured valud paremas jalas, võtsin kiiresti kaks valguvaigistit, lootes et annab järele. Valu vastu aitas ainult püstiseismine:D Asi paranes siis kui Rakverre jõudsin, sirutamine polnud kunagi nii palju rõõmu valmistanud. Pärast auto parkimist läksime kohe Mõmmijooksudele ning mina võtsin veel stardimaterjalid välja. Natuke oli Matu stardini aega. Ilm oli ka ülimalt kahtlane, mõmmijooksude ajal tibutas natuke ning kartsin, et mu suurim hirm saab teoks- minu jooksu ajal on kõva tuul ning vihm.
Igatahes, Mait pani poja kohale ning jagas nippe, kuidas vastaseid võita. Matu vanuseklassi lastel oli vaja joosta 2x450m ringi ehk kokku 900 m, mis on ju pea kilomeeter. Matu jaoks oli see minu arust üks pikemaid distantse, kus ta võistelnud oli. Ta oli just saanud uued jooksutossud ka ning näis, et võit on tulemas koju. Stardipauk antud ning Matu läks kohe esimeseks. 10. aastase kohta jookseb ta tõesti hästi. Üks noormees jooksis jänest ning Matu oli kohe tema kannul. Esimese ringi lõpus oli Matu ikka esimene, kuid näost oli sära läinud. Tundus, et ta võistleb jänesega mitte teiste võistlejatega. Kartsin, et ta on end juba esimese ringi järel kinni jooksnud. Teisele ringile minnes oli ta ikka esimene. Nii, nüüd kihutas meist mööda jänes ja kurvi pealt nägime Matut. Ikka esimene....aga......nüüd, viimasel sirgel, ei jõudnud ta isegi taha vaadata, kui temast kihutas mööda üks tüdruk ning siis veel üks poiss. Lõpuspurt missugune neil! Matu oli saanud kolmanda koha. Ta oli ülitubli, tegi teistele tempot ning kõige suurema töö ka, olles ju esimene. Tuuleblokk missugune. Õnneks ei tundund ta väga pettuvat olevat. Seletasime talle ilusti, et teinekord ikka tuleb natuke õlataha ka vaadata ja lõpuspurt on tähtis. Kõik lõpetanud said auhinnad, mis sisaldasid limonaadi, lendavat taldriku, värvipliiatseid ning ülimaitsvat muffinit. Lastejooksud lõppenud, oli aeg meil Maiduga puhkama hakata. Ausalt öeldes sellest välja midagi ei tulnud, juba suur ärevus oli juba sisse pugenud. Mait palus mul ka enda stardimaterjali välja võtta ning seda ma läksingi tegema ning siis riideid ka vahetama. Kotti vaadates avastasin, et olin oma kostüümi koju jätnud. Õnneks olin jooksupüksid ikka kaasavõtnud ning särgi sain ööjooksult. Kilejope ja nokatsi olin ka kaasavõtnud, kuid olin suhteliselt otsustusvõimetu kas need panna selga või mitte. Kraade oli kusagil 18, kuid tuult polnud. Kartsin just kõige rohkem, et kui vihma hakkab sadama, siis on ju jopet ja nokatsi vaja. Auto juurde tagasi tulles oli aega kõigest stardini 45 min ning Mait tahtis emale veel näidata rada, kust me jookseme, et saaks lehvitada:D Okei, läksime siis rada avastama, kui seda tegime, tuli juba päike välja ning aina enam olin kindel, et jopet ja mütsi pole vaja. Tegime üsna suure ringi ning näitasime emale ja Matule kus on start. Paljud kogunesid juba stardikoridoridesse, kuigi üle 30 min oli nende stardini aega. Inimesed tegi juba sooja ning aeg oli kätte jõudnud kui meie pidime ka sooja hakkama tegema. Tavaliselt teeme Maiduga väikese ringi, kuid seekord tegime umbes 3km. Kartsin, et väsitan end õigeks jooksuks ära ning soojendusjooksu kiirus tundus olevat ka liiga tempokas. Soojendusjooksu tegin koos jopega, mis oli õige tegu, sest sain aru, et jopet mul küll vaja pole. Ema juurde tagasi jõudes oli meil aega kõigest 10 minutit ning tegimegi pildid ära ning jätsime teistega hüvasti ja seadsime sammud 21,1 km stardikoridori. Rahvast oli meeletult ning tuju oli supper. Meie stardikoridor oli nii täis, et sinna sisse ei saanutki, olime Maiduga väravate taga. Stardis nägime kõiki kõvasi mehi, alustades Roman Frostist ning lõpetades meie oma sotsiaalministri Taavi Rõivasega. Palusin Maidul talle tuule alla teha, kuigi ma polnud üldsegi kursis, kuidas hr. Rõivasel jooksuga suhted on.
Olin enda püksi tahataskusse pannud telefoni ning ühe geeli, mõlema suhtes olin üsna skeptiline. Sest teadsin, et ööjooksul muusikat on, kas mul siis enda oma vaja üldse on? Ostsin just samal päeval endale uued kõrvaklapid ning telefoni kaasa võttu seletasin endale sellega, et kui blokk ees, siis hea laulu ja beat'iga on kergem joosta. Võin juba etteruttavalt öelda, et see oli õige tegu. Geeli kaasavõtmine ei meeldinud mulle sellepärast, et mu tagatasku oli üsna väike ning geel ja telefon tegid selle raskeks, kartsin, et hakkab hõõruma vms..
Kõlas start poolmaratoni distantsile. Kõige vapramad olidki läinud ning 5 minutit hiljem lisandusid meile 10km ja siis omakorda veel 5min hiljem 5km distantsil osalejad. Ergutajaid oli tänavatel palju ning muusikat lasti iga nurga peal. Esimesed kilomeetrid läksid üsna aeglaselt. Paremale poole olid pandud ülesse sildid, mis näitasid mitu km joostud on. Lisaks oli seal kirjas mingi lahe lause. Näiteks 12km peal oli kirjas, et oled pooltšempion ning 16km peal, et ära tagasi vaata, lõvi tuleb. Sellised utsitavad laused, mis tõmbasid niigi suure naeratuse mu näol veelgi suuremaks. 4km peal nägin emagi, kes mind peaaegu ei märganudki, viimasel hetkel sai pilgu mulle peale visatud kui üsna meeleheitlkult oma kätt vibutasin. Juba tuligi esimene joogipunkt, vist 4,5km pärast starti. Võtsin vett ning jooksin edasi.
Nautisin armsaid tänavaid ning rõõmsaid inimesi. Üks oli selge - rada oli lahe. Tõuse peaaegu polnudki, või kui oligi, siis üsna väiksed. Teine mille üle tänulik olin, oli see, et tuult polnud üldse. Tõeline rõõm oli joosta. Tundus, et tempo oli ka õige, raske polnud. Eriti lahe oli see, et iga natukese aja tagant nägime bände mängimas. Kes rokkisid, kes laulsid ning kes räppisid, isegi olid kohal kõhutantsijaid ja ergutustüdrukud. Natuke aega kulgesid 21. ja 10. km distantside jooksjate rada koos. Vaadates tagasi ning seda kohe mitte mõistes sattusin korraga paanikasse kas tõesti olen eksinud, sest ainult siniste(10km) numbrigainimesed jooksevad minu taga. Keerasin pilgu veelkord tagasi ning õnneks nägin veel oma saatusekaaslasi ehk kollase numbriga inimesi jooksmas. Korraga kuulsin,kuidas kaks meest rajaäärest karjusid, et meestele ära teeksin. Mõttes lubasin endale, et viimaseks ei jää ning mõnelegi mehele saab koha kätte näidatud. Korraga märkasin, et olen jooksnud ühe seltskonnaga üsna pikalt koos. Ühe punasepatsiga neiuga ning ühe noormehega. Siis üritas see noormees juttu teha, kommenteerides ühte vanameest, kes pani kusagilt tagant meis pika puuga ette, kusagil 70-80 aastane. Üldiselt mulle meeldib jooksu ajal rääkida, kuid mitte võistluse ajal. See on koht, kus saan energiat kokku hoida. Tulemas oli juba kolmas joogipunkt ning ennem seda sai geeli. Geeli sõin ära ning vee jõin ära. Seoses sellega võtsin tempot kõvasti alla ning see noormees oli ligi 20 meetrit eespool. Ta vaatas tagasi ning oli näha, et ootas mind. Sain siis tempo uuesti üles võetud ja koos edasi joostud. Tegelikult mulle ei meeldi joosta kellegiga võistlusel koos. Juba Maiduga surusin stardis kätt ning soovisin head jooksu, sest ei tahtnud temaga koos joosta. Põhjus siis järgmine - kui ma kellegiga koos jooksen, siis jooksen tema tempo järgi ning see saab mulle ALATI saatuslikuks. Toon kohe kaks näidet. Maiduga jooksime koos Paide-Türi jooksul oktoobris ning Mait tundis, et tal vorm kehva ning jookseb minuga seekord. No polnud tal midagi see vorm kehva. Poole distantsi peal palusin tal lihtsalt ära minna, kuna olin tema ''kehvas'' tempos jooksnud koguaeg ning olin liialdatult öeldud suremas päras 10 km:D Teine näide pärineb lähiajast, kui käisime Kõrvemaal jooksmas. Leppisime jällegi kokku,et jookseme koos. Meie koosjooksu jätkus senikauaks kui ma tal jällegi palusin viisakalt mind ''maha jätta''. Sest läbisime km 5 min. Kõik need Kõrvemaa tõusud ning kiire tempo viis selleni, et olin sunnitud kõndima hakkama ligi km ennem finišit. Esmakordne asi minu jaoks, vähemalt võistlusel.Nüüd järelemõeldes, siis polegi vist temaga koos finišijoont ületanud. Seega, ennetades seda, mis on varem toimund palusin mitte koos joosta. Sama oli selle mehega, ma lihtsalt ei tahtnud, et juhtuks nagu oli juhtund Maiduga. Olime vist ligi 10 km juba koos jooksnud ning kusagil 15 km pani ta minema. Õnneks. Ta ei häirinud mind jutuga vaid oma kohalolekuga, ma ei taha ebaviisakas olla, oleksin võinud vabalt muljetada finišis, kuid mitte jooksu ajal. Igatahes, oli kätte jõudnud juba 15 km. Nägin ühte noormeest paremal pool kõndimas ning kuna endal oli nii hea tunne, siis hüüdsin talle ka, et hakaku jooksma. Vaeseke vastas, et tal on krambid ja ei saa. Kusagil 15 km peal võtsin oma geeli tagataskust ning sõin ära. Alates sellest hakkas mul kõht valutama, mõtlesin tempo vähendamisele, kuid samas oli ju peaaegu supper olemine. 17km avanes ÜLIMALT ilus vaade, rada kulges Rakvere linnuse varemetest mööda ning kuna päike oli just loojumas oli see lihtsalt ülikaunis. Teadsin, et olen võimeline lõpuni jooksma. Samas läks kõhuvalu iga hetkega aina hullemaks, kuid usk endasse oli niivõrd suur, et tundus nagu lisasin tempot juurde. Tempost rääkides, siis kirjeldan kõike seda mida ma tundsin. Nagu ma ennem mainisin, läksin enesetunde peale välja ning kellata jooksma, Nüüd tagasi vaadates, kui mul oleks olnud kell, siis oleks ka kiiremini saanud, aga seda vist räägivad kõik :D Hakkasin ootama 18.km märki, aga mida polnud, seda ikka polnud küll. Mõtlesin, et mis toimub, sisimas hakkasin vaikselt ootama 19.km märki. Ja nägingi nüüd ees mingit silt numbritega. Silm ei seletanud algul, kas see on 8 või 9. Lähemale jõudes siiski nägin, et 9...oooo seda õnnetunnet. Kaks km veel!! Nüüd hakkasin Maitu otsima. Ta lubas, et jookseb mulle vastu ja siis jookseme koos lõpuni. Hakkas juba üsna pimedaks minema ning vihmapilved kogunesid. Endamisi mõtlesin, et ei tea, kas jõuan ennem vihma joostud või mitte. 20.km märk saabus, inimeste näod olid juba hägusad, kuna väljas oli nii pime. Siiski vaatasin vastutulevate inimestele näkku, lootes, et Mait on ka, kuid veel teda polnud. Peast lipsas läbi mõte, et äkki on meie vahe nii väike, et ta alles jõudis. Jõudu tuli metsikult juurde ning jalad hakkasid kiiremini liikuma. Inimesed tänavatel ikka ergutasid ning ka mina ergtuasin ühte kõndivat võistlejat.
Viimane kurv, ning lõpusirge juba paistis kaugel eemal. Nägin ka Maitu, ta tahtis rääkida, aga mina mitte:D Nägin juba melu ning tulesid finišis, nägin, et juba paistis tablool numbrid, kuid silm veel ei seletanud. Lähemale jõudes nägin, et ees oli 02:00. Korraga olin nii vihane, kuid samas rõõmus. Panin Maidust mööda ning olingi juba pärast lõpuspurti finišis. Jõudsin vist 3st inimest mööda panna, viimase 75 meetriga. Lõpuspurdid on minu teema, ma võin olla surmväsinud, aga lõpuspurdi jaoks on alati energiat. Mäletan, et 1.mai joostes tegin ühe tüdrukuga võidu ennem finišis ning ta pakkus kõva konkurentsi. Võitisin teda, kuid pärast oli päris vere maitse suus, kuid kaotada ma ka ei saa, vähemalt finišis mitte!
Igatahes oli kokkuvõttes ikka tunne ülimalt postiivne, täitsin ju peaaegu eesmärgi..peaaegu!!
Lõppajaks tuli siis maagiline 02.00.22
Võistlesin NN klassis ning seal olin 8. Üldse naistest olin 173 ning naisi kokku oli 338.
Tegelt on Mait ikka natuke pikem:D
Minu võimas lõpuspurt.
Okkaid päkka ning kergeid jalgu teile kõigile!!!
Hetkel olen paariks päevaks kolinud maale ning võtsin ka oma läpaka kaasa, aga nett on lihtsalt nii aeglane kui aeglane üldse olla saab. Läpaka võtsin just selle mõttega kaasa, et kirjutada oma jooksust reedel, kuid ma pole kindel kas ma üldse postitada seda saan, sest ma ei väsi kordamast kui aeglane see internet on. Aga eks ma üritan:)
Kui keegi paluks mul Rakvere ööjooksu ühe sõnaga iseloomustada, siis oleks see imeline. Nüüd siis lähemalt. Startisime Tallinnast kella 5 paiku. Kuigi start oli alles kell 21.30, siis hakkasid Mõmmijooksud ehk lastejooksud juba kell 18.30
Kahjuks, mina Mõmmijooksudel osaleda ei saa:D sest vanust liiga palju, aga see eest kvalifitseerub Matu sinna, kes on 10. aastane. Alates esmaspäevast olin ma oma varbakesi hoidnud ning neid ravinud, lootes, et nad mulle reedel tüli ei valmista. Isegi vanaemaj uures käisin mitu korda imelambiga oma varbaid ravimas. Õnneks tasus kõik ära ning võin juba etteruttates öelda, et varbad jooksu ajal ei teinud mitte ühtegi piuksu:)
Aga sõit Rakverre oli suhteliselt piinarikas. Inimesed võivad promoda seda Porchet, aga minu jaoks pole see auto üldse mugav. Just Maidu autoga sõites Rakverre tekkisid mul suured valud paremas jalas, võtsin kiiresti kaks valguvaigistit, lootes et annab järele. Valu vastu aitas ainult püstiseismine:D Asi paranes siis kui Rakverre jõudsin, sirutamine polnud kunagi nii palju rõõmu valmistanud. Pärast auto parkimist läksime kohe Mõmmijooksudele ning mina võtsin veel stardimaterjalid välja. Natuke oli Matu stardini aega. Ilm oli ka ülimalt kahtlane, mõmmijooksude ajal tibutas natuke ning kartsin, et mu suurim hirm saab teoks- minu jooksu ajal on kõva tuul ning vihm.
Igatahes, Mait pani poja kohale ning jagas nippe, kuidas vastaseid võita. Matu vanuseklassi lastel oli vaja joosta 2x450m ringi ehk kokku 900 m, mis on ju pea kilomeeter. Matu jaoks oli see minu arust üks pikemaid distantse, kus ta võistelnud oli. Ta oli just saanud uued jooksutossud ka ning näis, et võit on tulemas koju. Stardipauk antud ning Matu läks kohe esimeseks. 10. aastase kohta jookseb ta tõesti hästi. Üks noormees jooksis jänest ning Matu oli kohe tema kannul. Esimese ringi lõpus oli Matu ikka esimene, kuid näost oli sära läinud. Tundus, et ta võistleb jänesega mitte teiste võistlejatega. Kartsin, et ta on end juba esimese ringi järel kinni jooksnud. Teisele ringile minnes oli ta ikka esimene. Nii, nüüd kihutas meist mööda jänes ja kurvi pealt nägime Matut. Ikka esimene....aga......nüüd, viimasel sirgel, ei jõudnud ta isegi taha vaadata, kui temast kihutas mööda üks tüdruk ning siis veel üks poiss. Lõpuspurt missugune neil! Matu oli saanud kolmanda koha. Ta oli ülitubli, tegi teistele tempot ning kõige suurema töö ka, olles ju esimene. Tuuleblokk missugune. Õnneks ei tundund ta väga pettuvat olevat. Seletasime talle ilusti, et teinekord ikka tuleb natuke õlataha ka vaadata ja lõpuspurt on tähtis. Kõik lõpetanud said auhinnad, mis sisaldasid limonaadi, lendavat taldriku, värvipliiatseid ning ülimaitsvat muffinit. Lastejooksud lõppenud, oli aeg meil Maiduga puhkama hakata. Ausalt öeldes sellest välja midagi ei tulnud, juba suur ärevus oli juba sisse pugenud. Mait palus mul ka enda stardimaterjali välja võtta ning seda ma läksingi tegema ning siis riideid ka vahetama. Kotti vaadates avastasin, et olin oma kostüümi koju jätnud. Õnneks olin jooksupüksid ikka kaasavõtnud ning särgi sain ööjooksult. Kilejope ja nokatsi olin ka kaasavõtnud, kuid olin suhteliselt otsustusvõimetu kas need panna selga või mitte. Kraade oli kusagil 18, kuid tuult polnud. Kartsin just kõige rohkem, et kui vihma hakkab sadama, siis on ju jopet ja nokatsi vaja. Auto juurde tagasi tulles oli aega kõigest stardini 45 min ning Mait tahtis emale veel näidata rada, kust me jookseme, et saaks lehvitada:D Okei, läksime siis rada avastama, kui seda tegime, tuli juba päike välja ning aina enam olin kindel, et jopet ja mütsi pole vaja. Tegime üsna suure ringi ning näitasime emale ja Matule kus on start. Paljud kogunesid juba stardikoridoridesse, kuigi üle 30 min oli nende stardini aega. Inimesed tegi juba sooja ning aeg oli kätte jõudnud kui meie pidime ka sooja hakkama tegema. Tavaliselt teeme Maiduga väikese ringi, kuid seekord tegime umbes 3km. Kartsin, et väsitan end õigeks jooksuks ära ning soojendusjooksu kiirus tundus olevat ka liiga tempokas. Soojendusjooksu tegin koos jopega, mis oli õige tegu, sest sain aru, et jopet mul küll vaja pole. Ema juurde tagasi jõudes oli meil aega kõigest 10 minutit ning tegimegi pildid ära ning jätsime teistega hüvasti ja seadsime sammud 21,1 km stardikoridori. Rahvast oli meeletult ning tuju oli supper. Meie stardikoridor oli nii täis, et sinna sisse ei saanutki, olime Maiduga väravate taga. Stardis nägime kõiki kõvasi mehi, alustades Roman Frostist ning lõpetades meie oma sotsiaalministri Taavi Rõivasega. Palusin Maidul talle tuule alla teha, kuigi ma polnud üldsegi kursis, kuidas hr. Rõivasel jooksuga suhted on.
Olin enda püksi tahataskusse pannud telefoni ning ühe geeli, mõlema suhtes olin üsna skeptiline. Sest teadsin, et ööjooksul muusikat on, kas mul siis enda oma vaja üldse on? Ostsin just samal päeval endale uued kõrvaklapid ning telefoni kaasa võttu seletasin endale sellega, et kui blokk ees, siis hea laulu ja beat'iga on kergem joosta. Võin juba etteruttavalt öelda, et see oli õige tegu. Geeli kaasavõtmine ei meeldinud mulle sellepärast, et mu tagatasku oli üsna väike ning geel ja telefon tegid selle raskeks, kartsin, et hakkab hõõruma vms..
Kõlas start poolmaratoni distantsile. Kõige vapramad olidki läinud ning 5 minutit hiljem lisandusid meile 10km ja siis omakorda veel 5min hiljem 5km distantsil osalejad. Ergutajaid oli tänavatel palju ning muusikat lasti iga nurga peal. Esimesed kilomeetrid läksid üsna aeglaselt. Paremale poole olid pandud ülesse sildid, mis näitasid mitu km joostud on. Lisaks oli seal kirjas mingi lahe lause. Näiteks 12km peal oli kirjas, et oled pooltšempion ning 16km peal, et ära tagasi vaata, lõvi tuleb. Sellised utsitavad laused, mis tõmbasid niigi suure naeratuse mu näol veelgi suuremaks. 4km peal nägin emagi, kes mind peaaegu ei märganudki, viimasel hetkel sai pilgu mulle peale visatud kui üsna meeleheitlkult oma kätt vibutasin. Juba tuligi esimene joogipunkt, vist 4,5km pärast starti. Võtsin vett ning jooksin edasi.
Nautisin armsaid tänavaid ning rõõmsaid inimesi. Üks oli selge - rada oli lahe. Tõuse peaaegu polnudki, või kui oligi, siis üsna väiksed. Teine mille üle tänulik olin, oli see, et tuult polnud üldse. Tõeline rõõm oli joosta. Tundus, et tempo oli ka õige, raske polnud. Eriti lahe oli see, et iga natukese aja tagant nägime bände mängimas. Kes rokkisid, kes laulsid ning kes räppisid, isegi olid kohal kõhutantsijaid ja ergutustüdrukud. Natuke aega kulgesid 21. ja 10. km distantside jooksjate rada koos. Vaadates tagasi ning seda kohe mitte mõistes sattusin korraga paanikasse kas tõesti olen eksinud, sest ainult siniste(10km) numbrigainimesed jooksevad minu taga. Keerasin pilgu veelkord tagasi ning õnneks nägin veel oma saatusekaaslasi ehk kollase numbriga inimesi jooksmas. Korraga kuulsin,kuidas kaks meest rajaäärest karjusid, et meestele ära teeksin. Mõttes lubasin endale, et viimaseks ei jää ning mõnelegi mehele saab koha kätte näidatud. Korraga märkasin, et olen jooksnud ühe seltskonnaga üsna pikalt koos. Ühe punasepatsiga neiuga ning ühe noormehega. Siis üritas see noormees juttu teha, kommenteerides ühte vanameest, kes pani kusagilt tagant meis pika puuga ette, kusagil 70-80 aastane. Üldiselt mulle meeldib jooksu ajal rääkida, kuid mitte võistluse ajal. See on koht, kus saan energiat kokku hoida. Tulemas oli juba kolmas joogipunkt ning ennem seda sai geeli. Geeli sõin ära ning vee jõin ära. Seoses sellega võtsin tempot kõvasti alla ning see noormees oli ligi 20 meetrit eespool. Ta vaatas tagasi ning oli näha, et ootas mind. Sain siis tempo uuesti üles võetud ja koos edasi joostud. Tegelikult mulle ei meeldi joosta kellegiga võistlusel koos. Juba Maiduga surusin stardis kätt ning soovisin head jooksu, sest ei tahtnud temaga koos joosta. Põhjus siis järgmine - kui ma kellegiga koos jooksen, siis jooksen tema tempo järgi ning see saab mulle ALATI saatuslikuks. Toon kohe kaks näidet. Maiduga jooksime koos Paide-Türi jooksul oktoobris ning Mait tundis, et tal vorm kehva ning jookseb minuga seekord. No polnud tal midagi see vorm kehva. Poole distantsi peal palusin tal lihtsalt ära minna, kuna olin tema ''kehvas'' tempos jooksnud koguaeg ning olin liialdatult öeldud suremas päras 10 km:D Teine näide pärineb lähiajast, kui käisime Kõrvemaal jooksmas. Leppisime jällegi kokku,et jookseme koos. Meie koosjooksu jätkus senikauaks kui ma tal jällegi palusin viisakalt mind ''maha jätta''. Sest läbisime km 5 min. Kõik need Kõrvemaa tõusud ning kiire tempo viis selleni, et olin sunnitud kõndima hakkama ligi km ennem finišit. Esmakordne asi minu jaoks, vähemalt võistlusel.Nüüd järelemõeldes, siis polegi vist temaga koos finišijoont ületanud. Seega, ennetades seda, mis on varem toimund palusin mitte koos joosta. Sama oli selle mehega, ma lihtsalt ei tahtnud, et juhtuks nagu oli juhtund Maiduga. Olime vist ligi 10 km juba koos jooksnud ning kusagil 15 km pani ta minema. Õnneks. Ta ei häirinud mind jutuga vaid oma kohalolekuga, ma ei taha ebaviisakas olla, oleksin võinud vabalt muljetada finišis, kuid mitte jooksu ajal. Igatahes, oli kätte jõudnud juba 15 km. Nägin ühte noormeest paremal pool kõndimas ning kuna endal oli nii hea tunne, siis hüüdsin talle ka, et hakaku jooksma. Vaeseke vastas, et tal on krambid ja ei saa. Kusagil 15 km peal võtsin oma geeli tagataskust ning sõin ära. Alates sellest hakkas mul kõht valutama, mõtlesin tempo vähendamisele, kuid samas oli ju peaaegu supper olemine. 17km avanes ÜLIMALT ilus vaade, rada kulges Rakvere linnuse varemetest mööda ning kuna päike oli just loojumas oli see lihtsalt ülikaunis. Teadsin, et olen võimeline lõpuni jooksma. Samas läks kõhuvalu iga hetkega aina hullemaks, kuid usk endasse oli niivõrd suur, et tundus nagu lisasin tempot juurde. Tempost rääkides, siis kirjeldan kõike seda mida ma tundsin. Nagu ma ennem mainisin, läksin enesetunde peale välja ning kellata jooksma, Nüüd tagasi vaadates, kui mul oleks olnud kell, siis oleks ka kiiremini saanud, aga seda vist räägivad kõik :D Hakkasin ootama 18.km märki, aga mida polnud, seda ikka polnud küll. Mõtlesin, et mis toimub, sisimas hakkasin vaikselt ootama 19.km märki. Ja nägingi nüüd ees mingit silt numbritega. Silm ei seletanud algul, kas see on 8 või 9. Lähemale jõudes siiski nägin, et 9...oooo seda õnnetunnet. Kaks km veel!! Nüüd hakkasin Maitu otsima. Ta lubas, et jookseb mulle vastu ja siis jookseme koos lõpuni. Hakkas juba üsna pimedaks minema ning vihmapilved kogunesid. Endamisi mõtlesin, et ei tea, kas jõuan ennem vihma joostud või mitte. 20.km märk saabus, inimeste näod olid juba hägusad, kuna väljas oli nii pime. Siiski vaatasin vastutulevate inimestele näkku, lootes, et Mait on ka, kuid veel teda polnud. Peast lipsas läbi mõte, et äkki on meie vahe nii väike, et ta alles jõudis. Jõudu tuli metsikult juurde ning jalad hakkasid kiiremini liikuma. Inimesed tänavatel ikka ergutasid ning ka mina ergtuasin ühte kõndivat võistlejat.
Viimane kurv, ning lõpusirge juba paistis kaugel eemal. Nägin ka Maitu, ta tahtis rääkida, aga mina mitte:D Nägin juba melu ning tulesid finišis, nägin, et juba paistis tablool numbrid, kuid silm veel ei seletanud. Lähemale jõudes nägin, et ees oli 02:00. Korraga olin nii vihane, kuid samas rõõmus. Panin Maidust mööda ning olingi juba pärast lõpuspurti finišis. Jõudsin vist 3st inimest mööda panna, viimase 75 meetriga. Lõpuspurdid on minu teema, ma võin olla surmväsinud, aga lõpuspurdi jaoks on alati energiat. Mäletan, et 1.mai joostes tegin ühe tüdrukuga võidu ennem finišis ning ta pakkus kõva konkurentsi. Võitisin teda, kuid pärast oli päris vere maitse suus, kuid kaotada ma ka ei saa, vähemalt finišis mitte!
Igatahes oli kokkuvõttes ikka tunne ülimalt postiivne, täitsin ju peaaegu eesmärgi..peaaegu!!
Lõppajaks tuli siis maagiline 02.00.22
Võistlesin NN klassis ning seal olin 8. Üldse naistest olin 173 ning naisi kokku oli 338.
neljapäev, 6. juuni 2013
Okas päkka
Täna on olnud hea päev. Kuna on päev ennem jooksu, siis olen end täissöönud süsivesikutest. Alustades hommikusöögist, milleks olid kommid ja küpsised ning lõpetades pastaga, mis teatavasti on nn kohustuslik söök ennem võistlust. Sinna vahele mahtusid ka igasugused tordid, rohkem komme, šokolaade jnejne... Nüüd kui siin neid loetleda on päris jube mõelda, kui palju keemiat sisse söönud olen.
Sain täna kinnitust, et mu jalamured on tekitanud liiga väiksed jooksujalanõud. Lühikeseks maaks on need sobilikud, kuid pikemaks distantsiks siiski mitte. Kuigi ma armastan oma jooksujalanõusid, koos oleme läbi kogenud palju literally, siis on vist aeg uute jaoks. Ühtede jooksujalanõude eluks loetakse 700-800 km. Need jalanõud on mul alatest eelmise aasta juulist olnud ning natuke arvutusi tehes, saan kindel olla, et see distants on mul läbitud. Muidu on nad üsna korralikud, kui ühest kohast on nad veidike ''marraskil'' ning pidanud neid paar korda parandama. Kuigi uskusin, et saan osta uued jalanõud Usa'st siis tuleb välja, et nii ei lähe. Arvatavasti tähistabki homne jooks meie kooselu lõppu. Kõlab traagiliselt, eks ?
Nii, nüüd paluks trummipõrinat...*ttõõtõtmtõõtõtmtõm*...ööjooksul joosken ma Minnie'na. Teate ju seda vahvat tegelast, suurte kõrvadega ning roosa-mummulise lipsuga Miki pruuti ? Jah, homme olen see mina!
Riitetuse leidsin kodus tuhnides. Kõrvad mõtlesin, et lähen ostan kusagilt karnevali poest, kuid laiskus oli peal ja kodunt välja ei viitsinud end vedada ja siis meisterdasin need ise:)
Sain täna kinnitust, et mu jalamured on tekitanud liiga väiksed jooksujalanõud. Lühikeseks maaks on need sobilikud, kuid pikemaks distantsiks siiski mitte. Kuigi ma armastan oma jooksujalanõusid, koos oleme läbi kogenud palju literally, siis on vist aeg uute jaoks. Ühtede jooksujalanõude eluks loetakse 700-800 km. Need jalanõud on mul alatest eelmise aasta juulist olnud ning natuke arvutusi tehes, saan kindel olla, et see distants on mul läbitud. Muidu on nad üsna korralikud, kui ühest kohast on nad veidike ''marraskil'' ning pidanud neid paar korda parandama. Kuigi uskusin, et saan osta uued jalanõud Usa'st siis tuleb välja, et nii ei lähe. Arvatavasti tähistabki homne jooks meie kooselu lõppu. Kõlab traagiliselt, eks ?
Nii, nüüd paluks trummipõrinat...*ttõõtõtmtõõtõtmtõm*...ööjooksul joosken ma Minnie'na. Teate ju seda vahvat tegelast, suurte kõrvadega ning roosa-mummulise lipsuga Miki pruuti ? Jah, homme olen see mina!
Riitetuse leidsin kodus tuhnides. Kõrvad mõtlesin, et lähen ostan kusagilt karnevali poest, kuid laiskus oli peal ja kodunt välja ei viitsinud end vedada ja siis meisterdasin need ise:)
Igatahes, edu kõikidele jooksjatele homme ning OKAS PÄKKA!
Tellimine:
Postitused (Atom)