lennujaamast

Istun Helsingi lennujaamas ja mõtlesin, et kõige õigem viis ajaveetmiseks oleks blogi kirjutamine.

Et siis ülikool, jah?P
Tuleb nii vist välja, kõigepealt sõidan Chicagosse, kus veedan imelised 18päeva oma armsa hostpere juures ning sealt juba Tampasse, Floridasse ülikooli. Ülikooli nimeks on University of Tampa. Ja kui keegi mõtleb...hmm, ei tea mida see Jane õppima läheb, siis welcome to the club, sest ma isegi ei tea:D Jah, Usa's peab oma eriala valima 3. õppeaasta alguseks ehk junior year'iks. Ja veel infoks et baka kestab Usa's 4 aastat.

Elama hakkan ühikas ning mu kool näeb välja nagu totaalne dream college, kus kõik vajalikud asjad on olemas. Kuigi ma pole kooli tegelikult veel pärisel näinud, siis piltide pealt vaadates, olen ma ikka nii rahul kui rahul olla saab.
Sain juba oma tunniplaani teada, aga kuna ma pole veel 100% kindel kas see jääb ka selliseks, sest äkki tahan midagi ära vahetada või hoopis juurde võtta siis ei hakka ma teid sellega preagu tüütama ja võib-olla hiljem kui juba tunnid peal.
Koolis pean kohal olema 19.augustiks ehk siis peavad kõik välismaalt tulevad õpilased kohal olema, aga muidu tulevad ülejäänud õpilased 21.augustiks ja kool hakkab 26.augustil alles.

Elama hakkan Austin halli'is ehk see on minu ühikamaja nimi. Ja tuba jagan 3 tüdrukuga + 2 suitmates'iga ehk kahe viimasega jagame veel ühist vannituba. Kõik tüdrukud on juba ühendust võtnud ja sõbraks oleme saanud. Üks tüdukutest küsis juba kas on mingi värv mis ei meeldi, et ta läheb emaga vannitoa jaoks asju ostma :D ameeriklased.

Miks just Ameerika?

Põhjuseid on palju ning see on olnud mu unistuseks juba vist 7. klassist peale, kus tahtsin kindlasti minna ülikooli Usasse. Mäletan, et isegi 7. klassis kirjutasime omale kirja, mille saime pärast põhikooli lõpetamist kätte ning seal oli mul juba ära märgitud, et Ameerika ülikooli soovin minna.

Näiteks üks põhjustest on kindlasti see, et kuna ma ei tea absoluutselt mida ma teha tahan edasi...üks päev tahan saada advokaadiks, teisel arstiks ja kolmandal päeval juba ärijuhiks..siis Ameerika pakub mul edasiõppimisvõimalus kohe pärast keskkooli, ilma et peaks kohe selle kõige tähtsama otsuse langetama. Sest aastat ma kindlasti vahele ei tahtnud jätta, sest tegelt on ju õppimine meeldiv.

Siis mulle väga meeldib kuidas Usa ülikoolis õppimisviis käib. Kõik on ülimalt aktiivsed ja tunnis on kohustuslik kaasarääkida. Eestis olen kuulnud, et õppejõud peab loengut ning kõik teevad sel ajal mida tahavad...Ning on minu kooli üheks plussiks see, et õppejõudude suhe õpilaste kohta on 1:20 mis on üsnagi väike, kõik õpilased saavad piisavalt tähelepanu ja abi.

Ning muidugi ka see, mis toimub siis pärast loenguid. Loodud on sadu erinevaid klubisi/ringe millest õpilased saavad osa võtta. Kõigile on miskit loodud ja muidugi on võimalik luua ka ise mingi ring.

Ja Florida kohapealt nii palju, et see on lihtsalt supper koht aasta ringi elamiseks, eriti mulle, kellele meeldib aasta läbi joosta. Hetkel meenuvad mulle need südatalvised jooksud Eestis kus külma on -18kraadi ja saad end lõpuks riidesse pandud ja välja veetud, et jooksma minna. Aga siis pole  jooks nauditav, vaid pigem kohustus. Ja kuna mul on suuuured plaanid jookmise kohapealt siis aastaringne treening kulub igati marjaks ära ja aitab unistusi ellu viia:)

Kindlasti lähen ma õppima seda, mida saan ka Eestis rakendada ning Eestile kasuks olla, sest tagasi ma tulen niikuinii ja seda ilma naljata, sest Eesti on, oli ja jääb ka kõige armsamaks kohaks mulle kogu maailmas.



Chicagost rääkides nii palju, et vahetusisa peaks mulle vastu tulema. Uskumatu on mõelda, et jälle ma pole neid aasta näinud. Kuidas see aeg lihtsalt nii kiiresti lendab ja kuidas teda nii vähe alati tundub. Pakkimisega läks ka kiireks..mulle meenusid pakkimise käigus mu kirjanduseõpetaja Ü.Uulma sõnad mis kõlasid nii:''Alati jääb üks päev puudu''. Kuigi need sõnad käisid pigem rohkem keskkooli lõpueksamite kohta, siis need sobivad  pakkimise kohta ka :D Õnneks sai vist kõik pakitud 1x23kg + käsipagas8kg + läptop + käekott. Niiet hetkel olen suhteliselt elevant, aga kõik on ju seda väärt.
Oh, ma mainiks ära mis ma oma hostidele kingituseks viin ka. Esiteks emale ja kahele õele viin isekootud villased sokid, siis Josiele( väiksemale) Lotte dvd ja Tessale ingliskeelse raamatu Vana-Toomase legendist. Siis isale viin õige eesti viina. Seda viimast pole ma neile kunagi vist viinud, kuigi olen jookidest olen neile varem viinud Vana-Tallinnat, Kristallkümmelit ja Sheridan likööri(nende perekonna nimi on ka Sheridan)
ning muidugi veel palju palju palju palju komme ja sokolaadi. Kuigi neile väga ei paista eesti maiustused huvitavat siis, eks ma seekord promon neid rohkem ja sõprade seas on need VÄGA populaarsed.
Oma parimale sõbrannale Sarah'ile ütlesin juba ammu, kui pilet sai ostetud, et tulen Chicagosse. Aga siis tuli meil tema kihlatuga(jaa, ta kihlus talvel), et ütleme talle, et ma ikkagi ei tule ja siis äkki hüppan kusagilt välja. Nii tegimegi, ütlesin Sarah'le nädal ennem, et lähen otse Tampasse ja äkki näeb jõulude ajal. Ta tundus ikka väga kurb ja mul tekkis ka halb tunne, aga nüüd on plaan selline, et reedel 2.augustil kell 11 õhtul toom Patrick(Sarah kihlatu) ta mu majakõrval olevasse Burrito house'i sööma ning ma siis hüppan kusagilt välja ning tal pole AIMUGI! Voh nii vägev! Ootan juba.

Ja siis miks selline kellaaeg üldse? Sest mu armasarmas hostpere ostis mulle 3-päevase Lollapalooza pileti kus ma veedan nüüd enamus aja 2-4augstil ning that's why me kohtume nii lambisel kellaajal.
Tean juba, et esimese õhtu veedan ma Josiega ning meil in palju catching up to do!

Oeh, ma ei jaksa enam isegi kirjutada ja lähen tšillin lennujaamas ringi. Ma soovin teile südamest kõike kõike paremat ja varsti näeme! Sest teatavasti läheb aasta kiiresti ja trust me, tean seda juba oma vahetusõpilase kogemusest:)

Olge supper tublid, Jane