Ennem, kui ma hakkan oma 3. päevast Chicagos rääkima, siis pean mainima, et kooliga on nüüd finito. Teisipäeval oli mul viimane eksam-ajalugu, mis läks normaalselt. Vähemalt ma loodan seda. See on uskumatult hea tunne, et kool on läbi. Vabadus. Saab teha seda, mida hing ihkab. Ennem eksameid, ma lubasin endale, et ei loe midagi muud kui ainult eksamitega seotud kirjandust. Ja nüüd saan ma taas võtta kätte pooleli jäänud raamatud. Ning mis kõige tähtsam, ma saan tegeleda jooksmisega nii palju kui tahan, pluss ilmad on ilusaks läinud ning see teeb jooksmise alati 10x meeldivamaks. Järgmine reede on Rakvere ööjooks, kus distantsiks on poolmaraton. Ma ei tea isegi, mis tunded mind sellega seoses valdavad. Ära ma selle jooksen kindlasti, kui küsimus on mis tulemusega. Viimasel ajal on kuidagi üliraske see jooksmine. Näiteks eile joostes oli mul tunne, et ma olen päris esimest korda jooksmas. Ja tuulega ei vea mul ka kunagi. Elades Pirital on tuul suhteliselt alati garanteeritud. Eile joostes oli tuul algul vastu, mõtlesin siis, et väga hea, sest siis on tagasi joosta kergem, tuul ju tagant. Aga siis hakkas vihma sadama ning ajaks kui ma hakkasin koju jooksma, oli tuul pöördunud ning jällegi mulle vastu.
3. päev
Päeva alustasin jooksuga, nagu ma eelmine postitus mainisin, siis jooksevad Usas paljud. Minu jooksurada kulges mööda Lake Michigani( Suur järvistu üks järvedest). Rada oli alati paksult rahvast täis. Kella 3 paiku sain kokku Sarah'iga, kes läks oma esimesele tööpäevale. Muideks, juhtumisi asus ta töökoht minu kodule suhteliselt lähedale. Kuna mul ei olnud kella, siis lootsin, et jõuan õigeks ajaks kohale. Ennem käisin veel kiiruga 7/11'st läbi ja ostsin omale slurpee, mida ma muideks olin päev varem esimest korda saanud. Sarah ning ta noormees olid suhteliselt šokis, kui kuulsid, et polnud varem saanud. Igatahes saime Sarah'ga kokku, ta andis mulle oma telefoni kasutamiseks, kuna ta ise seda väga ei kasutanud ning soovisin edu tööpäevaks ja jätsime hüvasti. Leppisime kokku, et ta tuleb minu juurde pärast tööpäev. Seniks läksin mina linna, niisama Chicagot imetlema. Käisin oma käigud ära ning suundusin tagasi koju. Koju jõudes oli Sarah juba minu juures. Ma ei olnud kindel, kas vanemad kodus ning siis jätsin taga ukse oma toas lahti, kust Sarah tuligi. Lobisesime niisama ning hiljem tuli Patrick talle järgi. Mina jäin vara magama, sest mul oli ikkagi jet-lag. Seekord oli see kuidagi eriti hull ja kestis pikalt.
laupäev, 1. juuni 2013
pühapäev, 26. mai 2013
1. päev
Oi, kuidas ma olin seda päeva oodanud. Ning lõpuks oligi see käes, 27. juuli. Emaga jätsin juba hommikul hüvasti, sest tema pidi minema tööle. Panin viimased asjad hommikul kokku ning läksin taskoga lennujaama. Lennujaamas ootasid mind kaks vahvat selli, kes tulid mulle nägemist ütlema. Lennujaama läksin ma üsna suure ajavaruga, sest oma vigadest peab õppima ning seda ma tegingi. Need kaks naljakat kamraadi lõbustasid mind ennem pikka reisi. Siis tuli aeg öelda nägemist ning minna lennuki peale. Vahepeatus oli Helsingis, mis mulle vägagi meeldib. Sest lennukiga sinna sõidad umbes 15 min ning peale seda oli ainult jäänud 9,5 tunnine lend Chicagosse. See pikk lend tekitab alati nii vastakaid tundeid. Ühtlasi on see meeldiv, saad mõelda rahulikult mis sind ees ootab ja niisama unistada, aga see kõik on nii ebamugav. Kui ma väiksena Ameerikasse lendasin, siis ma lihtsalt nautisin neid lende ülimalt. Sain alati igast nänni toredate stjuardesside käest ning olin nii pisike, et sain ka hästi magada-panin pea toidukandiku peale ja padja pea alla. Aga kahjuks on nende privileegide aeg läbi. Igatahes, mind oli pandud istuma akna äärde ning minu kõrval olev koht oli tühi. Ma olin nii õnnelik, kui nägin, et kedagi ei tule minu kõrvale, sest siis on magamajäämise % veidike suurem, saab rohkem laiutada ja mõnuleda. Aga millegi pärast me ei startinud ja põhjus oli obvious...minu kõrvale oodati kedagi. Saabus siis lõpuks leedulane, keda minu kõrvale oodati. Nüüd olime valmis startima. Reis oli iseenesest tore, rääkisime leedukaga ja vaatasime minu arvutis filme, tutvustasin talle Jersey Shore'i. Millegi pärast satun ma alati istuma noormeeste kõrvale..ei tea kas, check in'nis trollivad või lihtsalt kokkusattumus.
Lennujaama tuli mulle vastu Sarah, minu kõige kallim sõbranna Ameerikas. Lennujaamast ära sõites oli hull traffic, olime seal pea tund ning jõudsin üsnagi hilja. Ah, ma lihtsalt armastan Chicagot, koju sõites oli kõik tuttav. Koju jõudes tõttasid kõik mulle vastu, kallistasime-musitasime ja nii tore oli lihtsalt oma peret näha. Kutsun hostvanemaid emaks-isaks ja hostõdesi õdedeks. Ja ka nemad ütlevad mulle õde. Olime minu toas tunnikese ja lollitasime, Jo on nii suureks kasvanud, väikse preili moodi. Tellisime pitsat, täpselt nagu eelmine aasta. Ning vaatasime olümpiamängude avatseremooniat. Õhtuks olin juba päris läbi ja läksin 11 paiku magama. Hommikul läksin emaga kaasa jooksma. Jooksime 7 miili, mis on umbes 12 km. Läksime mööda Wrigyvillest kus cubsid mängivad ja seal oligi just mäng sel ajal. Jooksime Lake Michigani juurde ja jooksime seal rajal. Kõik jooksevad Ameerikas. KÕIK. Jooksurada oli tihedalt rahvast täis ja sooja oli üle 30 kraadi. Õnneks on water fountainid iga nurga peal ning veepuuduses kannatama ei pea. Hiljem otsustasin minna kesklinna, lihtsalt ringi vaatama, Tessa tahtis kaasa tulla ning võtsingi ta kaasa. Nii cuul, mäletasin kõiki peatuseid ja oskasin liigelda Chicagos. Shoppasime veidike ja käisime Hollisteris, kuna teadsin et mu sõbrer töötab seal ja lootsime et ta on ka tööl, aga kahjuks polnud. Sõime frozen yogourtit ja nautisime lihtsalt. Hakkasime tagasi minema aga meie rongi liin oli kinni pandud, kuna tulekahju oli. Pidime hoopis teist teed pidi minema ja olime lõpuks ikka mega väsinud. Koju jõudes sõime ja läksime Scootersisse tüdrukutega, mis on jäätisekohvik. Vanemad läksid paadiga järvele ning ma vaatasin tüdrukuid. Lugesin neile unejutte ja jäin ise hoopis Jo voodisse magama. Pühapäeval ärkasin, tegin tüdrukutele hommikusöögi ja läksin jooksma. Hiljem tulid Sarah ja Patrick(Sarah kihlatu, tol hetkel veel tema noormees) mulle järgi ja läksime WickerPark festivalile. Käisin seal eelmine aasta ka.Veetsime seal mõnusad 8 tundi ning pärast seda läksime Patricku sõbra vesipiibubaari ning see õhtu oli veidike ajalooline ka - mängisin esimest korda pokkerit. Ühe paiku viskasid nad mu ära ja koju minnes Patrick kekutas oma autoga, näitas selle võimeid, üritas midagi Tokyo drifti taolist teha.
Magama jäin mõttega, et esimene päev oli korda läinud.
Lennujaama tuli mulle vastu Sarah, minu kõige kallim sõbranna Ameerikas. Lennujaamast ära sõites oli hull traffic, olime seal pea tund ning jõudsin üsnagi hilja. Ah, ma lihtsalt armastan Chicagot, koju sõites oli kõik tuttav. Koju jõudes tõttasid kõik mulle vastu, kallistasime-musitasime ja nii tore oli lihtsalt oma peret näha. Kutsun hostvanemaid emaks-isaks ja hostõdesi õdedeks. Ja ka nemad ütlevad mulle õde. Olime minu toas tunnikese ja lollitasime, Jo on nii suureks kasvanud, väikse preili moodi. Tellisime pitsat, täpselt nagu eelmine aasta. Ning vaatasime olümpiamängude avatseremooniat. Õhtuks olin juba päris läbi ja läksin 11 paiku magama. Hommikul läksin emaga kaasa jooksma. Jooksime 7 miili, mis on umbes 12 km. Läksime mööda Wrigyvillest kus cubsid mängivad ja seal oligi just mäng sel ajal. Jooksime Lake Michigani juurde ja jooksime seal rajal. Kõik jooksevad Ameerikas. KÕIK. Jooksurada oli tihedalt rahvast täis ja sooja oli üle 30 kraadi. Õnneks on water fountainid iga nurga peal ning veepuuduses kannatama ei pea. Hiljem otsustasin minna kesklinna, lihtsalt ringi vaatama, Tessa tahtis kaasa tulla ning võtsingi ta kaasa. Nii cuul, mäletasin kõiki peatuseid ja oskasin liigelda Chicagos. Shoppasime veidike ja käisime Hollisteris, kuna teadsin et mu sõbrer töötab seal ja lootsime et ta on ka tööl, aga kahjuks polnud. Sõime frozen yogourtit ja nautisime lihtsalt. Hakkasime tagasi minema aga meie rongi liin oli kinni pandud, kuna tulekahju oli. Pidime hoopis teist teed pidi minema ja olime lõpuks ikka mega väsinud. Koju jõudes sõime ja läksime Scootersisse tüdrukutega, mis on jäätisekohvik. Vanemad läksid paadiga järvele ning ma vaatasin tüdrukuid. Lugesin neile unejutte ja jäin ise hoopis Jo voodisse magama. Pühapäeval ärkasin, tegin tüdrukutele hommikusöögi ja läksin jooksma. Hiljem tulid Sarah ja Patrick(Sarah kihlatu, tol hetkel veel tema noormees) mulle järgi ja läksime WickerPark festivalile. Käisin seal eelmine aasta ka.Veetsime seal mõnusad 8 tundi ning pärast seda läksime Patricku sõbra vesipiibubaari ning see õhtu oli veidike ajalooline ka - mängisin esimest korda pokkerit. Ühe paiku viskasid nad mu ära ja koju minnes Patrick kekutas oma autoga, näitas selle võimeid, üritas midagi Tokyo drifti taolist teha.
Magama jäin mõttega, et esimene päev oli korda läinud.
trummipõrin tõtõtõtõt.....TÕÕ
Ja siin ma olen. 10 kuud pärast oma viimast postitust olen ma tagasi. Ei tea kas nüüd nutta või naerda? Tegelikult ei, mis ma siin ikka nutan. Tagasi ma olen ja see on ju ainult positiivne.
Nii, Ameerikas sai käidud, Chicago sai taas üle vaadatud ning süda jällegi sinna jäetud.
Pikalt mõtlesin, kas tasub kirjutada tagant järgi oma reisist. Jõudsin järeldusele, et tasub küll. Ma kirjutasin oma tegemised üles ja põhimõtteliselt pidasin päevikut seal olles. Nüüd oleks õige aeg see siia ümber kirjutada.
Ja siin ma olen. 10 kuud pärast oma viimast postitust olen ma tagasi. Ei tea kas nüüd nutta või naerda? Tegelikult ei, mis ma siin ikka nutan. Tagasi ma olen ja see on ju ainult positiivne.
Nii, Ameerikas sai käidud, Chicago sai taas üle vaadatud ning süda jällegi sinna jäetud.
Pikalt mõtlesin, kas tasub kirjutada tagant järgi oma reisist. Jõudsin järeldusele, et tasub küll. Ma kirjutasin oma tegemised üles ja põhimõtteliselt pidasin päevikut seal olles. Nüüd oleks õige aeg see siia ümber kirjutada.
laupäev, 21. juuli 2012
hellõu
rääkisin just oma hostvanematega, õigemini hostisa ja kahe õega. Nad on nii nunnud. 6 päeva veel. Ma ei suuda ära kirjeldada seda tunnet, kui neid näen. Maailmas parimat tunnet pole, tean seda. Josiel oli just sünnipäev ja näitas mulle oma Barbie make-up kit'i, ta sai just 5 aastaseks, kui ma sinna läksin oli ta alles 2 aastane, wow, kuidas aeg lendab. Lubas mulle ka teha ilusa meigi ja isa ütles ka, et ta on lauvärvidega väga osav. Tessa näis olevat mega excited.
off-topic on see, et kavatsen sügisel maratoni joosta, ma veel ei ole päris 100% kindel. Kuid soov seda joosta on suur.
Ilusat suve jätku ja minge kõik jooksma, sest see on nakkav! Avastasin, et minu peres on kõik kõvad jooksjad:)
reede, 15. juuni 2012
kolmapäev, 13. juuni 2012
Igavus pani mind kirjutama, kurbusega pean tõdema, et viimati tegin seda rohkem kui 10 kuud tagasi. Ainuke asi, mis mind päästab, on need märksõnad, mis viimases postitses kirja panin.
Ma võin käsi südamel öelda, et see oli lihtsalt kõige parem reis mis toimuda olla, tagasi tulles tundsin, et olin läbi ja lõhki täis positiivset usa energiat, mis igakord tekib, kui sinna satun.
Aga kuna mulle ei meeldi asju poolikult teha, siis räägin oma reisist, parem hiljem kui mitte kunagi, right?
Mu parim sõbranna Mariah tuligi meie juurde elama ja jäi sinna seni, kui lahkusin. Nad said mu hostidega väga hästi läbi, sest Mariah on väga asjalik ja tubli tüdruk, ta sai full scholarshipi Trinity ülikooli 4 aastaks, mis on big WOW. Enamus päevad veetsime koos ja saime super hästi läbi, ta on nii inspireeriv inimene ja olen selle eest talle väga tänulik. Läbi tema sain tuttavaks Simoni ja Margaretiga kes käivad ka Trinitys aga 3 kursusel vist, tšillisime kõik neljakesi ja pidasime Grand parkis pikniku, ja puu all mängis üks mees kitarri ja temaga tutvudes saime teada, et ta mängib West Side Storys ja oli pretty kuulus. Siis tegime natuke tree-climbingut, kuni tuli turva ja ütles, et ei tohi teha. Edasi läksime suurde purskkaevu ja hakkasime purskkaevus mängima ninjat, random inimesed tulid ka meiega mängima nii vahva oli. Igatahes nad kõik kolm on nii awesome inimesed kõik on seotud possega, mis tähendab, et nad said omale full scholarshipi.
Veel veetsin palju aega koos Coleiga, kellega kohtusin rannas, kui meid õpetati skimboardima, ta on väikesest Florida linnakeset Naplesist pärit, kus ma juhuslikult ka käinud olen. Mäletan, et seal on lihtsalt maailma sõbralikumad inimesed. Ta kolis Chicagosse, et sinna õppima asuda.
Käisime mitmel kontserdil ja siis niisama tutvutas mulle Chicagot natuke rohkem. Näitas oma lemmikut kohta, peaaegu pidin minestama, kuna see oli tõesti nii imelise vaatega. Tahtsime minna purskkaevu juurde, aga see oli kinni, siis otsustasime, et oleks õige tegu sellest üle ronida ja ikkagi minna. Seda tegimegi, istusime maha ja siis paari minuti pärast tuli turva, taskulamp meie poole suunatud ja ütles et paneksime käed üles ja hakkaks tema poole minema. Kartsin juba, et pannakse vangi või mida iganes:D Õnneks ei tehtud midagi. Nii palju kui suhelnud oleme, siis ta ei ela enam Chicagos, kolis Floridasse tagasi.
Ükskord tegime Mariaha ühe sportliku hommiku, mega palav oli ja siis pidime hästi vara üles tõusma. Jooksime ja siis läksime Mariah spordiklubisse, kus oli bassein katusel, see oli lihtsalt nii mõnus, perfektne hommik, ja ilus vaade Chicagole.
Otsustasime Mariahaga, et oleks õige tegu kell 12 öösel minna rongidega sõitma, Chicago on teatavasti pretty dangerous place, aga see ei heidutanud meid, läksime siiski. Hiljuti märkasime, et rongides on paljudes vagunites puudu need rongi kaardid. Uurisime veits ja saime teada, et see on sellepärast, et kui minnakse pärast lõpetamist ülikooli siis võetakse see kaasa lihtsalt mälestuseks Chicagost. Ka meie õhtuse reisi eesmärk oli need kaardid omale saada. Vanemaid mul kodus polnud ja minu toas oli uks mis viis tagaaeda ja sealt edasi saab maja ette ja tänavale. Hiilisimegi siis vaikselt välja, lapsehoidja oli kodus ja arvas, et oleme oma toas. Selleks pidime igast riiulid ja kapid ukse eest ära nihutama. Meie tegevus oli väga kahtlane, lootsime et äkki sattume vagunisse, mis on tühi, aga kus sa sellega, inimesi oli paksult rahvast täis..Läksime järgmises peatuses maha ja otsustasime, et lähme teise rongi peale. Järgmises rongi vagunis oli kõigest paar inimest, läksime vagunisse, tõusime kikivarvukile ja hakkasime neid plastmassist kaarte lahti kangutama. Mariahl vedas, aga ma tõmbasin enda oma katki. Pidin uue juurde minema, selle sain õnneks ilusti lahti. Inimesed, kes meid jälgisid muigasid ja naersid. Tulime siis järgmises peatuses maha, olime jõudnud põhimõtteliselt kesklinna. Ning läksime järgmise rongiga koju. Minu toa uks oli snepriga, ja see oli muidugi lukku läinud, vanemad olid koju jõudnud aga õnnnnneks olid nad taga ukse lahti unustanud ning saime vaikselt sisse hiilida.
Paar päeva hiljem sain kokku Nazariga, kellega istusin võpina olles bioloogias ühes pingis. Ta oli siis senior ja ma sophomore. Tal oli vaja õele kink osta ja siis läksimegi Water Towerisse ja läksime kallisse šokolaadi poodi ja ostis mulle paar šokolaadiga kaetud maasikat ja õele suure karbi komme. Hiljem jalutasime sealt randa ja istusime maha ja rääkisime niisama juttu. Ta on nii super inimene. Pingil istudes sõidsid meist mööda Pete ja ta vend. Paar korda käisime Mariahga ja nende kuttidega rannas, sest ilmadega mul täiega vedas, või tegelikult seal ongi suvel alati palju soojem kui Eestis.
Siis Lollapalooza oli ülimalt vinge. See on kolmepäevane konsert, kus esinevad paljud kuulsad artistid nagu näiteks Eminem, Foo Fighter, Deadmau5, Cee LoTinie Tempah, Muse, Kerli isegi ja miljon esinejat veel . Igatahes need piletid olid juba sada aastat varem välja müüdud ja siis mõtleisme, et proovime teha jälle fence-climbingut, sest seda tuleb seal suht tihti ette. Lõpp tulemus oli see, et ei saanud teha ja siis andsime alla. tšillisime niisama ringi ja siis nägime paljusi Lollapalooza käepaela omanike linnas ja mõtlesime, et miks mitte küsida, et kui nad tulevad ära siis annavad meile..nii tegimegi, pidime kaks tükki saama ja saime. kiiresti kiiresti võtsime takso, et minna 500m, see polnud väga tark otsus, jalgsi oleks kindlasti kiiremini saanud. Igatahes jõudsime Foo fightersit ja deadmau5 kuulata, ahhhhh nii lahe kogemus. ennem oli just sadanud ja kõik oli mudane, ma pole kunagi nii mudane olnud:D Samas see oli nii lahe. Parim konstert üldse. See aasta esinevad seal Red Hot Chilli Peppers, Black Sabbath, Avicii ja must miljon super head artisti. Pärast konserti lõppu läksime rongile ja nii lõbus oli vaadata, kõik olid üleni mudased ja mustad. Saatsin Mariah ära ja siis helistas Byron, et saame kokku.Byron on Mariah ex, aga nende suhted on head. Pidime frozen jogurtit sööma minema. Midagi juthtus ja Mariah ei saanud tulla, Byron võttis mind Mariah kodu eest peale ja läksime. Rääkisime ja siis Mariah helistas, et tuleb ikka. Nii lõbus oli, mäletan et kui vahetusõpilane olin siis kolmekesi tšillisime ja veetsime aega koos. Kutsusin Byroni meie poole, hiilides tuli ta taga ukse kaudu sisse. Õnneks vahele ei jäänud, ma arvan, et vanemad oleksid lubanud tegelt, lihtsalt nad vist magasid ja ei tahtnud neid üles äratada.
Paar õhtut hoidisme mu õdesid, nad on lihtsalt maailma nunnumad.
Mariah sünnipäeva pidasime ka, see oli mõnus sambaõhtu...aaaaa ja siis käisime vaatamas ühte ülilahedat etendust. Mis oli selline, et selle etenduse teema otsutati koha peal, küsiti publiku käest. Ülimalt vinge improviseering tuli välja, kuigi ma teemat enam ei mäleta :D
Siis toimus veel kaks blockpartyt, kus terve tänav suletakse autodele ja inimesed tulevad oma toolikestga välja ja hakkavad pidutsema. Kõigepealt käisime Margareti juures ja teine toimus Pete juures. Ma lähemalt ei jaksa neid seletada, aga seal toimusid igast mängud õhupalli sõda, tantsumaraton, hularõnga keerutamis võistlus ja veel mitmeid.
Märkimisväärne oli see ka, et sain Francescaga kokku, ta oli mul hea sõbranna, kui käisin Naperville koolis, ehk ennem Chicagosse kolimist. Justynaga sain kokku, ta võttis mind kooli juurest peale. Teda oodates tuli mõte, et lähen piilun kooli. Uks oli lahti ja läksingi. Seintesse oli tekkinud juurde uued maalid, rohkem midagi ei märganud, sest siis ütles Justyna, et on väljas. Otsisin küll oma lemmik turvat Eugene, kes alati mööda minnes ütles'' Hey Jane!'' aga nõup, teda polnud.
2 päeva ennem koju minekut, läksin Mariahga kaasa tema Posse üritusele, kus said kokku kõik need õpilased kes lähevad ülikooli tänu sellele scholarshipile. Seal kohtusin Chrisi ja Arafatiga,mega cuulid inimesed. Chrisiga sain järgmine päev kokku ja käisime mulle komme ostmas, mida Eestisse tuua.
Nonii, ma arvan, et nüüd sain pooled asjad kirja pandud, mida usas tegin. See oli lihtsalt kõige parem aeg üldse. Ma armastan Ameerikat nii palju ja kõiki neid inimesi, kes on alati täis positiivsed energiat. Räägitakse küll, et ameeriklased teevad alati oma fake naeratust, aga ma arvan, et see on parem kui eestlased ja nende külm ja ükskõikne käitumine. Minu jaoks küll on.
Üldse igakord kui ma Ameerikasse satun siis lihtsalt ma tunnen, et olen teistsugune ja parem inimene. Kõlab naljakalt, aga nii on. Ma isegi ei tea enam, mitu korda olen käinud- kaheksa või üheksa, ikka ja jälle ma läheks tagasi sinna. Sest sealne pere on nii omaks saanud.
väike õde Josie
isa nautimas
nendest rongi kaartidest rääkisingi
Ed Debevics
Lemmik koht suvel
Margareti kodust vaade, Michigan ave ja Grand park
Simon
Ma võin käsi südamel öelda, et see oli lihtsalt kõige parem reis mis toimuda olla, tagasi tulles tundsin, et olin läbi ja lõhki täis positiivset usa energiat, mis igakord tekib, kui sinna satun.
Aga kuna mulle ei meeldi asju poolikult teha, siis räägin oma reisist, parem hiljem kui mitte kunagi, right?
Mu parim sõbranna Mariah tuligi meie juurde elama ja jäi sinna seni, kui lahkusin. Nad said mu hostidega väga hästi läbi, sest Mariah on väga asjalik ja tubli tüdruk, ta sai full scholarshipi Trinity ülikooli 4 aastaks, mis on big WOW. Enamus päevad veetsime koos ja saime super hästi läbi, ta on nii inspireeriv inimene ja olen selle eest talle väga tänulik. Läbi tema sain tuttavaks Simoni ja Margaretiga kes käivad ka Trinitys aga 3 kursusel vist, tšillisime kõik neljakesi ja pidasime Grand parkis pikniku, ja puu all mängis üks mees kitarri ja temaga tutvudes saime teada, et ta mängib West Side Storys ja oli pretty kuulus. Siis tegime natuke tree-climbingut, kuni tuli turva ja ütles, et ei tohi teha. Edasi läksime suurde purskkaevu ja hakkasime purskkaevus mängima ninjat, random inimesed tulid ka meiega mängima nii vahva oli. Igatahes nad kõik kolm on nii awesome inimesed kõik on seotud possega, mis tähendab, et nad said omale full scholarshipi.
Veel veetsin palju aega koos Coleiga, kellega kohtusin rannas, kui meid õpetati skimboardima, ta on väikesest Florida linnakeset Naplesist pärit, kus ma juhuslikult ka käinud olen. Mäletan, et seal on lihtsalt maailma sõbralikumad inimesed. Ta kolis Chicagosse, et sinna õppima asuda.
Käisime mitmel kontserdil ja siis niisama tutvutas mulle Chicagot natuke rohkem. Näitas oma lemmikut kohta, peaaegu pidin minestama, kuna see oli tõesti nii imelise vaatega. Tahtsime minna purskkaevu juurde, aga see oli kinni, siis otsustasime, et oleks õige tegu sellest üle ronida ja ikkagi minna. Seda tegimegi, istusime maha ja siis paari minuti pärast tuli turva, taskulamp meie poole suunatud ja ütles et paneksime käed üles ja hakkaks tema poole minema. Kartsin juba, et pannakse vangi või mida iganes:D Õnneks ei tehtud midagi. Nii palju kui suhelnud oleme, siis ta ei ela enam Chicagos, kolis Floridasse tagasi.
Ükskord tegime Mariaha ühe sportliku hommiku, mega palav oli ja siis pidime hästi vara üles tõusma. Jooksime ja siis läksime Mariah spordiklubisse, kus oli bassein katusel, see oli lihtsalt nii mõnus, perfektne hommik, ja ilus vaade Chicagole.
Otsustasime Mariahaga, et oleks õige tegu kell 12 öösel minna rongidega sõitma, Chicago on teatavasti pretty dangerous place, aga see ei heidutanud meid, läksime siiski. Hiljuti märkasime, et rongides on paljudes vagunites puudu need rongi kaardid. Uurisime veits ja saime teada, et see on sellepärast, et kui minnakse pärast lõpetamist ülikooli siis võetakse see kaasa lihtsalt mälestuseks Chicagost. Ka meie õhtuse reisi eesmärk oli need kaardid omale saada. Vanemaid mul kodus polnud ja minu toas oli uks mis viis tagaaeda ja sealt edasi saab maja ette ja tänavale. Hiilisimegi siis vaikselt välja, lapsehoidja oli kodus ja arvas, et oleme oma toas. Selleks pidime igast riiulid ja kapid ukse eest ära nihutama. Meie tegevus oli väga kahtlane, lootsime et äkki sattume vagunisse, mis on tühi, aga kus sa sellega, inimesi oli paksult rahvast täis..Läksime järgmises peatuses maha ja otsustasime, et lähme teise rongi peale. Järgmises rongi vagunis oli kõigest paar inimest, läksime vagunisse, tõusime kikivarvukile ja hakkasime neid plastmassist kaarte lahti kangutama. Mariahl vedas, aga ma tõmbasin enda oma katki. Pidin uue juurde minema, selle sain õnneks ilusti lahti. Inimesed, kes meid jälgisid muigasid ja naersid. Tulime siis järgmises peatuses maha, olime jõudnud põhimõtteliselt kesklinna. Ning läksime järgmise rongiga koju. Minu toa uks oli snepriga, ja see oli muidugi lukku läinud, vanemad olid koju jõudnud aga õnnnnneks olid nad taga ukse lahti unustanud ning saime vaikselt sisse hiilida.
Paar päeva hiljem sain kokku Nazariga, kellega istusin võpina olles bioloogias ühes pingis. Ta oli siis senior ja ma sophomore. Tal oli vaja õele kink osta ja siis läksimegi Water Towerisse ja läksime kallisse šokolaadi poodi ja ostis mulle paar šokolaadiga kaetud maasikat ja õele suure karbi komme. Hiljem jalutasime sealt randa ja istusime maha ja rääkisime niisama juttu. Ta on nii super inimene. Pingil istudes sõidsid meist mööda Pete ja ta vend. Paar korda käisime Mariahga ja nende kuttidega rannas, sest ilmadega mul täiega vedas, või tegelikult seal ongi suvel alati palju soojem kui Eestis.
Siis Lollapalooza oli ülimalt vinge. See on kolmepäevane konsert, kus esinevad paljud kuulsad artistid nagu näiteks Eminem, Foo Fighter, Deadmau5, Cee LoTinie Tempah, Muse, Kerli isegi ja miljon esinejat veel . Igatahes need piletid olid juba sada aastat varem välja müüdud ja siis mõtleisme, et proovime teha jälle fence-climbingut, sest seda tuleb seal suht tihti ette. Lõpp tulemus oli see, et ei saanud teha ja siis andsime alla. tšillisime niisama ringi ja siis nägime paljusi Lollapalooza käepaela omanike linnas ja mõtlesime, et miks mitte küsida, et kui nad tulevad ära siis annavad meile..nii tegimegi, pidime kaks tükki saama ja saime. kiiresti kiiresti võtsime takso, et minna 500m, see polnud väga tark otsus, jalgsi oleks kindlasti kiiremini saanud. Igatahes jõudsime Foo fightersit ja deadmau5 kuulata, ahhhhh nii lahe kogemus. ennem oli just sadanud ja kõik oli mudane, ma pole kunagi nii mudane olnud:D Samas see oli nii lahe. Parim konstert üldse. See aasta esinevad seal Red Hot Chilli Peppers, Black Sabbath, Avicii ja must miljon super head artisti. Pärast konserti lõppu läksime rongile ja nii lõbus oli vaadata, kõik olid üleni mudased ja mustad. Saatsin Mariah ära ja siis helistas Byron, et saame kokku.Byron on Mariah ex, aga nende suhted on head. Pidime frozen jogurtit sööma minema. Midagi juthtus ja Mariah ei saanud tulla, Byron võttis mind Mariah kodu eest peale ja läksime. Rääkisime ja siis Mariah helistas, et tuleb ikka. Nii lõbus oli, mäletan et kui vahetusõpilane olin siis kolmekesi tšillisime ja veetsime aega koos. Kutsusin Byroni meie poole, hiilides tuli ta taga ukse kaudu sisse. Õnneks vahele ei jäänud, ma arvan, et vanemad oleksid lubanud tegelt, lihtsalt nad vist magasid ja ei tahtnud neid üles äratada.
Paar õhtut hoidisme mu õdesid, nad on lihtsalt maailma nunnumad.
Mariah sünnipäeva pidasime ka, see oli mõnus sambaõhtu...aaaaa ja siis käisime vaatamas ühte ülilahedat etendust. Mis oli selline, et selle etenduse teema otsutati koha peal, küsiti publiku käest. Ülimalt vinge improviseering tuli välja, kuigi ma teemat enam ei mäleta :D
Siis toimus veel kaks blockpartyt, kus terve tänav suletakse autodele ja inimesed tulevad oma toolikestga välja ja hakkavad pidutsema. Kõigepealt käisime Margareti juures ja teine toimus Pete juures. Ma lähemalt ei jaksa neid seletada, aga seal toimusid igast mängud õhupalli sõda, tantsumaraton, hularõnga keerutamis võistlus ja veel mitmeid.
Märkimisväärne oli see ka, et sain Francescaga kokku, ta oli mul hea sõbranna, kui käisin Naperville koolis, ehk ennem Chicagosse kolimist. Justynaga sain kokku, ta võttis mind kooli juurest peale. Teda oodates tuli mõte, et lähen piilun kooli. Uks oli lahti ja läksingi. Seintesse oli tekkinud juurde uued maalid, rohkem midagi ei märganud, sest siis ütles Justyna, et on väljas. Otsisin küll oma lemmik turvat Eugene, kes alati mööda minnes ütles'' Hey Jane!'' aga nõup, teda polnud.
2 päeva ennem koju minekut, läksin Mariahga kaasa tema Posse üritusele, kus said kokku kõik need õpilased kes lähevad ülikooli tänu sellele scholarshipile. Seal kohtusin Chrisi ja Arafatiga,mega cuulid inimesed. Chrisiga sain järgmine päev kokku ja käisime mulle komme ostmas, mida Eestisse tuua.
Nonii, ma arvan, et nüüd sain pooled asjad kirja pandud, mida usas tegin. See oli lihtsalt kõige parem aeg üldse. Ma armastan Ameerikat nii palju ja kõiki neid inimesi, kes on alati täis positiivsed energiat. Räägitakse küll, et ameeriklased teevad alati oma fake naeratust, aga ma arvan, et see on parem kui eestlased ja nende külm ja ükskõikne käitumine. Minu jaoks küll on.
Üldse igakord kui ma Ameerikasse satun siis lihtsalt ma tunnen, et olen teistsugune ja parem inimene. Kõlab naljakalt, aga nii on. Ma isegi ei tea enam, mitu korda olen käinud- kaheksa või üheksa, ikka ja jälle ma läheks tagasi sinna. Sest sealne pere on nii omaks saanud.
neljapäev, 28. juuli 2011
day whateveritisjustdontwantittoend
apppppppi, ma ei tea mida kirjutada, ma juba nii sassis nende päevadega, tean, et olen siin preagu 8ndat päeva, aga blogis still stuck with day three hahaha, anyways, väga tegus on olnud, igalpool käinud ja tegutsenud, jaa MARIAH kolis minu juurde, niiet eriti supper, et parim sõbranna minuga on :) Sarahga oli eile õhtul sleepover, väga suur söömisorgia oli eile, liigagi suur. Need fotod on tehtud viimase 2 päevaga.
Ma nii tahaksin juba, et läheksin collegisse siia, tahaksin nii väga et mu vahetusaasta hakkaks preagu:( NEVAH-EVAH ei taha siit lahkuda, hostvanematega on ikka suppersuhted ja kõik lihtsalt nii hea, et paremat ei saakski tahta.
Pretty please!
märksõnad, millest järgmistes postidudes rääkida: sarahga downtown, coliga somethingsomething, new music monday, climbing over the gates, curfew, mariahga rooftop pool, cheese cake factory, beach w/ mariah and pete, skimboard, w/ sarah ed debevics without mean waitress -.-
esmaspäev, 25. juuli 2011
still day three
Üleeile oli isa sünnipäev, panin äratuse kella 6.45 sest tahtsin kaunistada maja, ema jättis igastasju, mida saaksin teha. Öösel oli mega torm mingi 3 paikku, ärkasin sellepärast ülesse. Hommikul olin ikka mega väsinud, kaunistasin natuke, ja siis ärkasid õed üles, tšekkisime tordi üle, nad olid mega excited :D Isa ärkas hoopis like 10ish. Pidime u. kella 12ks minema jahile, aga jõudsime sinna mingi 4 paikku. JJJJJAAAAAAAAAA JANE sai vanematelt telefoni, blackberry alguses oli ikka megamega harjumatu aga praegu juba täiega meeldib, parem kui iPhone. Igatsesin täiega textimist, ja kõik unlimited jälle. Mul on ikka maailma parim hostpere. Igatahes leppisime Mariahga kokku, et lähen tema juurde poole 6ks, aga plaanid muutusid ja ta tuli mulle hoopis järgi kella 7ks. Läksime siis Wickers festivalile, nagu blockparty aga 1000x rohkem inimesi. Ma olen käinud ühel sellisel aga see oli seoses pride paradiga. Wickers festivalil oli ikka mega mega palju rahvast, nii diverse, enamus olid hipsterid, see oligi selline hipsteri town. Saime seal kokku Maggie ja Simoniga, kõndisime ringi, mega palav oli ka. Seal lasti ainult dubstepi, toimus palju assgrabbingut random. Vahepeal käisime me pubis. Hakkasime pärast mingit söögikohta otsima ja ei leidnud seda mida Mariah tahtis, ja läksime siis random sushi restosse, turned out to be soooooo good. Ma pidin tegelikult kell 10 juba kodus olema agaaaaaaaa me hakkasime sealt alles kell 10 minema ja ma pidin tulema 3 erineva rongiga. Josiel ja Tessal oli babysitter ja siis textisin et jään hiljaks ja see oli OK õnneks, isa ööbis jahil, sünnipäeva puhul.
aga anyways kui hakkasime blue line metroole minema oli järjekord ikka mega hull. Üks poiss ei lubatud sisse kuna tal polnud särki seljas ja siis küsis, kas ma saan talle anda hahaha yeah sure, show everybody my bra then. Ta ikka kuidagi sai sisse, ilma et ma oma särkki ära pidin võtma :D
Peroonil oli nii palju inimesi, lihtsalt istusid maas, jalad rippusid üle perooni ääre, kui rong tuli oli see mega aeglane, ja kui lõpuks peatus, inimesed plaksutasid ja H5'isid. Võtsime siis blue line ja sõitsime Jacksonisse, kus vahetasime red lineile ja siis Maggie hakkas beatboxima , boootz and catzz. ja mina plaksutasin ja mariah karjus yeye ja simon tegi ka midagi, hea teos tuli kokku. Läksime rongi ja siis tegime seda edasi, siis kaks random black dude liitusid ja hakkasid räppima Maggie beatboxi saatel...pärast vagunis olnud inimesed kõik plaksutasid. Rongis mängisime veel big bootyt ja ninjat, elusees polnud varem kuulnudki. Mina ja Mariah tulime Belmontis maha ja Mariah ootas minuga brown line. Sain ilusti koju ja kõik korras.
aga anyways kui hakkasime blue line metroole minema oli järjekord ikka mega hull. Üks poiss ei lubatud sisse kuna tal polnud särki seljas ja siis küsis, kas ma saan talle anda hahaha yeah sure, show everybody my bra then. Ta ikka kuidagi sai sisse, ilma et ma oma särkki ära pidin võtma :D
Peroonil oli nii palju inimesi, lihtsalt istusid maas, jalad rippusid üle perooni ääre, kui rong tuli oli see mega aeglane, ja kui lõpuks peatus, inimesed plaksutasid ja H5'isid. Võtsime siis blue line ja sõitsime Jacksonisse, kus vahetasime red lineile ja siis Maggie hakkas beatboxima , boootz and catzz. ja mina plaksutasin ja mariah karjus yeye ja simon tegi ka midagi, hea teos tuli kokku. Läksime rongi ja siis tegime seda edasi, siis kaks random black dude liitusid ja hakkasid räppima Maggie beatboxi saatel...pärast vagunis olnud inimesed kõik plaksutasid. Rongis mängisime veel big bootyt ja ninjat, elusees polnud varem kuulnudki. Mina ja Mariah tulime Belmontis maha ja Mariah ootas minuga brown line. Sain ilusti koju ja kõik korras.
laupäev, 23. juuli 2011
Tellimine:
Postitused (Atom)