1. päev

Oi, kuidas ma olin seda päeva oodanud. Ning lõpuks oligi see käes, 27. juuli. Emaga jätsin juba hommikul hüvasti, sest tema pidi minema tööle. Panin viimased asjad hommikul kokku ning läksin taskoga lennujaama. Lennujaamas ootasid mind kaks vahvat selli, kes tulid mulle nägemist ütlema. Lennujaama läksin ma üsna suure ajavaruga, sest oma vigadest peab õppima ning seda ma tegingi. Need kaks naljakat kamraadi lõbustasid mind ennem pikka reisi. Siis tuli aeg öelda nägemist ning minna lennuki peale. Vahepeatus oli Helsingis, mis mulle vägagi meeldib. Sest lennukiga sinna sõidad umbes 15 min ning peale seda oli ainult jäänud 9,5 tunnine lend Chicagosse. See pikk lend tekitab alati nii vastakaid tundeid. Ühtlasi on see meeldiv, saad mõelda rahulikult mis sind ees ootab ja niisama unistada, aga see kõik on nii ebamugav. Kui ma väiksena Ameerikasse lendasin, siis ma lihtsalt nautisin neid lende ülimalt. Sain alati igast nänni toredate stjuardesside käest ning olin nii pisike, et sain ka hästi magada-panin pea  toidukandiku peale ja padja pea alla. Aga kahjuks on nende privileegide aeg läbi. Igatahes, mind oli pandud istuma akna äärde ning minu kõrval olev koht oli tühi. Ma olin nii õnnelik, kui nägin, et kedagi ei tule minu kõrvale, sest siis on magamajäämise % veidike suurem, saab rohkem laiutada ja mõnuleda. Aga millegi pärast me ei startinud ja põhjus oli obvious...minu kõrvale oodati kedagi. Saabus siis lõpuks leedulane, keda minu kõrvale oodati. Nüüd olime valmis startima. Reis oli iseenesest tore, rääkisime leedukaga ja vaatasime minu arvutis filme, tutvustasin talle Jersey Shore'i. Millegi pärast satun ma alati istuma noormeeste kõrvale..ei tea kas, check in'nis trollivad või lihtsalt kokkusattumus.
Lennujaama tuli mulle vastu Sarah, minu kõige kallim sõbranna Ameerikas. Lennujaamast ära sõites oli hull traffic, olime seal pea tund ning jõudsin üsnagi hilja. Ah, ma lihtsalt armastan Chicagot, koju sõites oli kõik tuttav. Koju jõudes tõttasid kõik mulle vastu, kallistasime-musitasime ja nii tore oli lihtsalt oma peret näha. Kutsun hostvanemaid emaks-isaks ja hostõdesi õdedeks. Ja ka nemad ütlevad mulle õde. Olime minu toas tunnikese ja lollitasime, Jo on nii suureks kasvanud, väikse preili moodi. Tellisime pitsat, täpselt nagu eelmine aasta. Ning vaatasime olümpiamängude avatseremooniat. Õhtuks olin juba päris läbi ja läksin 11 paiku magama. Hommikul läksin emaga kaasa jooksma. Jooksime 7 miili, mis on umbes 12 km. Läksime mööda Wrigyvillest kus cubsid mängivad ja seal oligi just mäng sel ajal. Jooksime Lake Michigani juurde ja jooksime seal rajal. Kõik jooksevad Ameerikas. KÕIK. Jooksurada oli tihedalt rahvast täis ja sooja oli üle 30 kraadi. Õnneks on water fountainid iga nurga peal ning veepuuduses kannatama ei pea.  Hiljem otsustasin minna kesklinna, lihtsalt ringi vaatama, Tessa tahtis kaasa tulla ning võtsingi ta kaasa. Nii cuul, mäletasin kõiki peatuseid ja oskasin  liigelda Chicagos. Shoppasime veidike ja käisime Hollisteris, kuna teadsin et mu sõbrer töötab seal ja lootsime et ta on ka tööl, aga kahjuks polnud. Sõime frozen yogourtit ja nautisime lihtsalt. Hakkasime tagasi minema aga meie rongi liin oli kinni pandud, kuna tulekahju oli.  Pidime hoopis teist teed pidi minema ja olime lõpuks ikka mega väsinud. Koju jõudes sõime ja läksime Scootersisse tüdrukutega, mis on jäätisekohvik. Vanemad läksid paadiga järvele ning ma vaatasin tüdrukuid. Lugesin neile unejutte ja jäin ise hoopis Jo voodisse magama. Pühapäeval ärkasin, tegin tüdrukutele hommikusöögi ja läksin jooksma. Hiljem tulid Sarah ja Patrick(Sarah kihlatu, tol hetkel veel tema noormees) mulle järgi ja läksime WickerPark festivalile. Käisin seal eelmine aasta ka.Veetsime seal mõnusad 8 tundi ning pärast seda läksime Patricku sõbra vesipiibubaari ning see õhtu oli veidike ajalooline ka - mängisin esimest korda pokkerit. Ühe paiku viskasid nad mu ära ja koju minnes Patrick kekutas oma autoga,  näitas selle võimeid, üritas midagi Tokyo drifti taolist teha.
Magama jäin mõttega, et esimene päev oli korda läinud.

trummipõrin tõtõtõtõt.....TÕÕ

Ja siin ma olen. 10 kuud pärast oma viimast postitust olen ma tagasi. Ei tea kas nüüd nutta või naerda? Tegelikult ei, mis ma siin ikka nutan. Tagasi ma olen ja see on ju ainult positiivne.

Nii, Ameerikas sai käidud, Chicago sai taas üle vaadatud ning süda jällegi sinna jäetud.

Pikalt mõtlesin, kas tasub kirjutada tagant järgi oma reisist. Jõudsin järeldusele, et tasub küll. Ma kirjutasin oma tegemised üles ja põhimõtteliselt pidasin päevikut seal olles. Nüüd oleks õige aeg see siia ümber kirjutada.