My Adventures in The Windy City: 2012

Igavus pani mind kirjutama, kurbusega pean tõdema, et viimati tegin seda rohkem kui 10 kuud tagasi. Ainuke asi, mis mind päästab, on need märksõnad, mis viimases postitses kirja panin.
Ma võin käsi südamel öelda, et see oli lihtsalt kõige parem reis mis toimuda olla, tagasi tulles tundsin, et olin läbi ja lõhki täis positiivset usa energiat, mis igakord tekib, kui sinna satun.
Aga kuna mulle ei meeldi asju poolikult teha, siis räägin oma reisist, parem hiljem kui mitte kunagi, right?
Mu parim sõbranna Mariah tuligi meie juurde elama ja jäi sinna seni, kui lahkusin. Nad said mu hostidega väga hästi läbi, sest Mariah on väga asjalik ja tubli tüdruk, ta sai full scholarshipi Trinity ülikooli 4 aastaks, mis on big WOW. Enamus päevad veetsime koos ja saime super hästi läbi, ta on nii inspireeriv inimene ja olen selle eest talle väga tänulik. Läbi tema sain tuttavaks Simoni ja Margaretiga kes käivad ka Trinitys aga 3 kursusel vist, tšillisime kõik neljakesi ja pidasime Grand parkis pikniku, ja puu all mängis üks mees kitarri ja temaga tutvudes saime teada, et ta mängib West Side Storys ja oli pretty kuulus. Siis tegime natuke tree-climbingut, kuni tuli turva ja ütles, et ei tohi teha. Edasi läksime suurde purskkaevu ja hakkasime purskkaevus mängima ninjat, random inimesed tulid ka meiega mängima nii vahva oli. Igatahes nad kõik kolm on nii awesome inimesed kõik on seotud possega, mis tähendab, et nad said omale full scholarshipi.
Veel veetsin palju aega koos Coleiga, kellega kohtusin rannas, kui meid õpetati skimboardima, ta on väikesest Florida linnakeset Naplesist pärit, kus ma juhuslikult ka käinud olen. Mäletan, et seal on lihtsalt maailma sõbralikumad inimesed. Ta kolis Chicagosse, et sinna õppima asuda.
Käisime mitmel kontserdil ja siis niisama tutvutas mulle Chicagot natuke rohkem. Näitas oma lemmikut kohta, peaaegu pidin minestama, kuna see oli tõesti nii imelise vaatega. Tahtsime minna purskkaevu juurde, aga see oli kinni, siis otsustasime, et oleks õige tegu sellest üle ronida ja ikkagi minna. Seda tegimegi, istusime maha ja siis paari minuti pärast tuli turva, taskulamp meie poole suunatud ja ütles et paneksime käed üles ja hakkaks tema poole minema. Kartsin juba, et pannakse vangi või mida iganes:D Õnneks ei tehtud midagi. Nii palju kui suhelnud oleme, siis ta ei ela enam Chicagos, kolis Floridasse tagasi.
Ükskord tegime Mariaha ühe sportliku hommiku, mega palav oli ja siis pidime hästi vara üles tõusma. Jooksime ja siis läksime Mariah spordiklubisse, kus oli bassein katusel, see oli lihtsalt nii mõnus, perfektne hommik, ja ilus vaade Chicagole.
Otsustasime Mariahaga, et oleks õige tegu kell 12 öösel minna rongidega sõitma, Chicago on teatavasti pretty dangerous place, aga see ei heidutanud meid, läksime siiski. Hiljuti märkasime, et rongides on paljudes vagunites puudu need rongi kaardid. Uurisime veits ja saime teada, et see on sellepärast, et kui minnakse pärast lõpetamist ülikooli siis võetakse see kaasa lihtsalt mälestuseks Chicagost. Ka meie õhtuse reisi eesmärk oli need kaardid omale saada. Vanemaid mul kodus polnud ja minu toas oli uks mis viis tagaaeda ja sealt edasi saab maja ette ja tänavale. Hiilisimegi siis vaikselt välja, lapsehoidja oli kodus ja arvas, et oleme oma toas. Selleks pidime igast riiulid ja kapid ukse eest ära nihutama. Meie tegevus oli väga kahtlane, lootsime et äkki sattume vagunisse, mis on tühi, aga kus sa sellega, inimesi oli paksult rahvast täis..Läksime järgmises peatuses maha ja otsustasime, et lähme teise rongi peale. Järgmises rongi vagunis oli kõigest paar inimest, läksime vagunisse, tõusime kikivarvukile ja hakkasime neid plastmassist kaarte lahti kangutama. Mariahl vedas, aga ma tõmbasin enda oma katki. Pidin uue juurde minema, selle sain õnneks ilusti lahti. Inimesed, kes meid jälgisid muigasid ja naersid. Tulime siis järgmises peatuses maha, olime jõudnud põhimõtteliselt kesklinna. Ning läksime järgmise rongiga koju. Minu toa uks oli snepriga, ja see oli muidugi lukku läinud, vanemad olid koju jõudnud aga õnnnnneks olid nad taga ukse lahti unustanud ning saime vaikselt sisse hiilida.
Paar päeva hiljem sain kokku Nazariga, kellega istusin võpina olles bioloogias ühes pingis. Ta oli siis senior ja ma sophomore. Tal oli vaja õele kink osta ja siis läksimegi Water Towerisse ja läksime kallisse šokolaadi poodi ja ostis mulle paar šokolaadiga kaetud maasikat ja õele suure karbi komme. Hiljem jalutasime sealt randa ja istusime maha ja rääkisime niisama juttu. Ta on nii super inimene. Pingil istudes sõidsid meist mööda Pete ja ta vend. Paar korda käisime Mariahga ja nende kuttidega rannas, sest ilmadega mul täiega vedas, või tegelikult seal ongi suvel alati palju soojem kui Eestis.
Siis Lollapalooza oli ülimalt vinge. See on kolmepäevane konsert, kus esinevad paljud kuulsad artistid nagu näiteks Eminem, Foo Fighter, Deadmau5, Cee LoTinie Tempah, Muse, Kerli isegi ja miljon esinejat veel . Igatahes need piletid olid juba sada aastat varem välja müüdud ja siis mõtleisme, et proovime teha jälle fence-climbingut, sest seda tuleb seal suht tihti ette. Lõpp tulemus oli see, et ei saanud teha ja siis andsime alla. tšillisime niisama ringi ja siis nägime paljusi Lollapalooza käepaela omanike linnas ja mõtlesime, et miks mitte küsida, et kui nad tulevad ära siis annavad meile..nii tegimegi, pidime kaks tükki saama ja saime. kiiresti kiiresti võtsime takso, et minna 500m, see polnud väga tark otsus, jalgsi oleks kindlasti kiiremini saanud. Igatahes jõudsime Foo fightersit ja deadmau5 kuulata, ahhhhh nii lahe kogemus. ennem oli just sadanud ja kõik oli mudane, ma pole kunagi nii mudane olnud:D Samas see oli nii lahe. Parim konstert üldse. See aasta esinevad seal Red Hot Chilli Peppers, Black Sabbath, Avicii ja must miljon super head artisti. Pärast konserti lõppu läksime rongile ja nii lõbus oli vaadata, kõik olid üleni mudased ja mustad. Saatsin Mariah ära ja siis helistas Byron, et saame kokku.Byron on Mariah ex, aga nende suhted on head. Pidime frozen jogurtit sööma minema. Midagi juthtus ja Mariah ei saanud tulla, Byron võttis mind Mariah kodu eest peale ja läksime. Rääkisime ja siis Mariah helistas, et tuleb ikka. Nii lõbus oli, mäletan et kui vahetusõpilane olin siis kolmekesi tšillisime ja veetsime aega koos. Kutsusin Byroni meie poole, hiilides tuli ta taga ukse kaudu sisse. Õnneks vahele ei jäänud, ma arvan, et vanemad oleksid lubanud tegelt, lihtsalt nad vist magasid ja ei tahtnud neid üles äratada.
Paar õhtut hoidisme mu õdesid, nad on lihtsalt maailma nunnumad.
Mariah sünnipäeva pidasime ka, see oli mõnus sambaõhtu...aaaaa ja siis käisime vaatamas ühte ülilahedat etendust. Mis oli selline, et selle etenduse teema otsutati koha peal, küsiti publiku käest. Ülimalt vinge improviseering tuli välja, kuigi ma teemat enam ei mäleta :D
Siis toimus veel kaks blockpartyt, kus terve tänav suletakse autodele ja inimesed tulevad oma toolikestga välja ja hakkavad pidutsema. Kõigepealt käisime Margareti juures ja teine toimus Pete juures. Ma lähemalt ei jaksa neid seletada, aga seal toimusid igast mängud õhupalli sõda, tantsumaraton, hularõnga keerutamis võistlus ja veel mitmeid.
Märkimisväärne oli see ka, et sain Francescaga kokku, ta oli mul hea sõbranna, kui käisin Naperville koolis, ehk ennem Chicagosse kolimist. Justynaga sain kokku, ta võttis mind kooli juurest peale. Teda oodates tuli mõte, et lähen piilun kooli. Uks oli lahti ja läksingi. Seintesse oli tekkinud juurde uued maalid, rohkem midagi ei märganud, sest siis ütles Justyna, et on väljas. Otsisin küll oma lemmik turvat Eugene, kes alati mööda minnes ütles'' Hey Jane!'' aga nõup, teda polnud.
2 päeva ennem koju minekut, läksin Mariahga kaasa tema Posse üritusele, kus said kokku kõik need õpilased kes lähevad ülikooli tänu sellele scholarshipile. Seal kohtusin Chrisi ja Arafatiga,mega cuulid inimesed. Chrisiga sain järgmine päev kokku ja käisime mulle komme ostmas, mida Eestisse tuua.
Nonii, ma arvan, et nüüd sain pooled asjad kirja pandud, mida usas tegin. See oli lihtsalt kõige parem aeg üldse. Ma armastan Ameerikat nii palju ja kõiki neid inimesi, kes on alati täis positiivsed energiat. Räägitakse küll, et ameeriklased teevad alati oma fake naeratust, aga ma arvan, et see on parem kui eestlased ja nende külm ja ükskõikne käitumine. Minu jaoks küll on.
Üldse igakord kui ma Ameerikasse satun siis lihtsalt ma tunnen, et olen teistsugune ja parem inimene. Kõlab naljakalt, aga nii on. Ma isegi ei tea enam, mitu korda olen käinud- kaheksa või üheksa, ikka ja jälle ma läheks tagasi sinna. Sest sealne pere on nii omaks saanud.